Arstiteaduse üks suurimaid leiutisi sai oma nimetuse lehmade järgi. 18. sajandil möllasid Euroopas rõuged, mis nõudsid aastas 400 000 inimese elu. Ravi otsiti üsna meeleheitlikult. Talunike seas hakkasid levima kuuldused, et lüpsjad, kes haigestusid veise­rõugetesse (mis on samalaadne, aga märksa leebem nakkus­haigus), tapvatesse inimrõugetesse ei nakatunud.

1796. aastal pani see kuuldus Inglise arsti Edward Jennerit seda väidet kontrollima. Ta torkas nõela ühe kaheksa-aastase poisi käsivarde. Nõel oli enne seda poogitud veise­rõugetesse nakatunud lüpsja põletikuliste villide vedeliku ja mädaga. Asi toimis: kui poiss hiljem rõugehaigetega kokku puutus, ei tekkinud tal tõsiseid sümptomeid. Selleks, et olla kaitsepookimise mõjus kindel, kordas Jenner katset mitmel katseisikul ja 1798. aastal julges ta järeldada, et veise­rõugetesse nakatumine kaitseb päris rõugete eest.

Uus raviviis nimetati veiste ja veiserõugete järgi. Ladina keeles on veis vacca ning seeläbi on veiserõugete viirus vacciniavirus või variolae vaccinae. Edward Jenner sai vaktsiini leiutamise au endale.