Üldiselt moodustuvad raheterad suurtes äikesepilvedes ja koosnevad allajahtunud veepiiskadest. Allajahtunud vesi on vedel, kuigi selle temperatuur on alla külmumis­­punkti. Sellise vee temperatuur võib enne jäätumist olla isegi –48 ˚C. Allajahtunud vesi tekib atmosfääris tihti imepisikeste piiskadena. Need piisad ei külmu seepärast, et koosnevad väga puhtast veest. Sedavõrd puhtas vees pole kondensatsioonituumi, mille ümber jääkristallid saaksid kasvama hakata. Need tuumad on mõne muu vedeliku piisad või tahked kehakesed, näiteks tolmukübemed. Nende pinnale võib allajahtunud vesi jäätuda kristallide kujul ning siis tekivad raheterad.

Kui jahtumise ajal häirivad vett suured liikumised, võivad jääkristallid tekkida ka ilma kondensatsioonituumadeta. Atmosfääri tempe­­ra­tuur on seda madalam, mida kõrgema kihiga on tegu. Tugevad üles suunduvad õhu­voolud võivad väikesed veepiisad kanda kõrgusele, kus temperatuur on alla 0 °C. Meie laiuskraadil juhtub see kevadel ja suvel ning tavaliselt piisab sellest, kui piisad on paari kilomeet­­ri kõrgusel maapinnast. Kuna suurte vihma­pilvede kõige kõrgem osa võib olla isegi 12 kilo­­meetri kõrgusel, on temperatuur suures osas pilvest alla külmumispunkti. Kui alla­jahtunud vee piisad pilves üksteist tabavad, piisab sellest nende häirimiseks, nii et nad hakkavad jääkristalle moodustama. Esimesed kristallid tekitavad tuuma ehk rahetera alge, mille ümber koondub aina rohkem kristalle. Kui rahetera põrkab kokku rohkemate allajahtunud veepiiskadega, siis kasvab see ruttu suuremaks. Lõpuks on see nii raske, et langeb maapinnale. Äärmuslikel juhtudel võib raheterade läbi­mõõt enne alla sadamist kasvada isegi 15senti­meetriseks.