Tänapäevased parimad aatomkellad eksivad 300 miljoni aasta jooksul kõigest ühe sekundi. Kui niisuguse täpsusega kell hakanuks tiksuma universumi algushetkel 13,8 miljardit aastat tagasi, oleks see praeguseks võinud eksida minuti jagu. Säärase täpsusega kellast on enam kui küll, et tavainimene saaks selle järgi oma argiasjade ajamist sättida, aga füüsikutele sellest ei piisa. Probleem seisneb selles, et aatomkellade täpsusele paneb piiri aatomite enda ebatäpsus – või õigem oleks öelda – nende ettearvamatu, määramatu käitumine.

Mikromaailma osakeste liikumisega tegelevat füüsika haru nimetatakse kvantmehaanikaks. Selle üks põhilisi seisukohti on, et osakeste käitumine on tõenäosuslik, ning selles, mil moel need parasjagu käi­tuvad, saab veenduda alles siis, kui neid vaadelda.