Need on nii­nimetatud helkivad ööpilved. Need helendavad öises taevas seetõttu, et ehkki meie vaatepunktist on Päike juba horisondi taha vajunud, on need pilved niivõrd kõrgel, et päikesekiired jõuavad nendeni ka horisondi tagant. Kui tava­pilved hõljuvad kõige rohkem 13–14 km kõrgusel, siis helkivad ööpilved saavad tekkida keskmiselt 80 km kõrgusel selles atmosfääri osas, mida nimetatakse mesosfääriks. Helkivaid ööpilvi esineb Maal kõige sagedaminl 50–70 laiuskraadi vahel suvisel ajal.

1883. aastal hakkas Indoneesias purskama Krakatau vulkaan. Pärast seda ilmusid helendavad ööpilved järgmistel aastatel paljude suurlinnade, näiteks Londoni kohale. Teadlased arvasid, et pilved võisid moodustuda vulkaani purske tagajärjel atmosfääri paiskunud miljarditest tonnidest tolmust ja peentest osakestest.

2007. aastal saatsid ameeriklased teele satelliidi, mis pidi seda nähtust lähemalt uurima ja tänapäevane seisukoht on, et helkivad ööpilved koosnevad mikroskoopilistest jääkristallidest, mis kasvavad tolmuosakestel, mille on mesosfääri jätnud meteoorsed kehad. On võimalik, et 19. sajandi lõpul võis vulkaan nende tekkele suurlinnade kohal kaasa aidata, kuid on ka selliseid uuringuid, millest võib järeldada, et neid on nüüdisajal rohkem seepärast, et me paiskame õhku aina enam kasvu­hoonegaase ja metaan võib suurendada jääkristallide hulka atmosfääris. Igal juhul on tähelepanuväärne, et enne 1885. aastat pole kindlalt teada ühtki ülestähendust, mis puudutaks helkivaid ööpilvi.