Meie lugeja Kairi esitas järgmise küsimuse:

“Inimesi on seinast seina: mõnele meeldib rohkelt kallistusi jagada, patsutada julgustuseks, kätt tervituseks anda; samas on inimesi, kes sellise kontakti peale tagasi tõmbuvad. Nad ei kallista; astuvad sammu tagasi, kui neil liiga lähedal seista; ei taha seda, et neid puudutatakse, ning satuvad segadusse, kui peavad käest kinni võtma. Muidugi on siin ka rahvuslikud ja kultuurilised tagamaad. Kui need kõrvale jätta, kui suur osakaal on siis neid, kes nahakontakti suhtes on pigem eemale hoidvad, ja kui palju on hinnangute kohaselt neid, kellele puudutused põhjustavad suurt ebamugavust, koguni äärmuslikke reaktsioone? Kas ebamugavustunne puudutuste suhtes on pärilik?”

Psühholoog Elina Kivinuki sõnul on see küsimus on mitmetahuline, nii lähtub vastuski mitmest perspektiivist. Enamasti selgitatakse psühholoogias, et puudutused ja kallistused on osa mitteverbaalsest käitumisest, mis toetab suhte kujundamist. Neuroteaduslikult saab selgitada, et puudutus vabastab kehas oksütotsiini ja endorfiine, mis on seotud sotsiaalsete suhetega, ning ka dopamiini, mis saadab signaali meeldivast tundest. Nii on füüsilised puudutused üsna loomulik osa iga inimese arengust ja seda juba imiku­põlvest peale. Samas on uuringud näidanud, et puudutuse kaudu võib nii selle saaja kui ka andja viidata suhtes valitsevale hierarhiale ja autoriteedile.