Päikesepaneelide tootmine hõlmab mitut etappi, mille keskkonnamõju võib olla üsna erinev. Paneelide põhi­komponendid ehk päikeseelemendid on fotoelektrilised seadised, milles valguskiirgus neeldub ja selle energia muundub elektri­energiaks. Neid valmistatakse peamiselt ränist. Räni omakorda saadakse ränidioksiidist koosnevatest mineraalidest, mis esinevad sageli kvartsina. Räni on meie planeedil leviku poolest teine element; see on pooljuhtmaterjal, mida kasutatakse ka näiteks arvutikiipides. Pooljuhtidele on iseloomulik, et temperatuuri tõustes selle elektri­juhtivus paraneb.

Peale ränidioksiidist räni tootmisega kaasnevate heitmete mõjutavad keskkonda ka päikesepaneelide transport, paigaldamine ja puhastamine. Kui palju üks päikesepaneel täpselt keskkonda koormab, oleneb mitmest tegurist. Üks neist on see, kas paneeli ja elementide tootmisel kasutatud elekter pärineb taastuvast allikast, näiteks tuule- või päikeseenergiast, või kasutati fossiilkütusel põhinevat elektrienergiat kivisöeelektrijaamast. Kasutatud elektri tüüp oleneb suuresti riigist, kus ränidioksiidi kaevandamine või paneeli tootmine toimus. Seejärel mängib rolli päikesetundide arv. Mida rohkem päikest, seda väiksem on päikesepaneeli kliimajalajälg. Näiteks päikesepaistelisel Küprosel on päikesepaneeli kogu tööea kliima­jalajälg 38 grammi süsinikdioksiidi kilovatt-tunni kohta ning mõne­võrra pilvisemal ja pimedamal Islandil 89 grammi süsinik­dioksiidi kilovatt-tunni kohta.