Linnu lennu­kõrguse rekord on 11 300 meetrit, aga kahjuks registreeriti see kurval viisil. Nimelt juhtus see siis, kui üks kõnnu-kaelus­kotkas Elevandiluuranniku kohal lennukimootorisse imeti.

Kõrgel lendamine on linnu füüsisele ülisuur katsumus. Seal on õhurõhk ainult viiendik maa­pealsest ja seepärast ongi kotkastel väga laiad tiivad, et tõusvaid õhuvoole võimalikult tõhusalt lauglemiseks ära kasutada. Lisaks on kõnnu-kaeluskotkal erilised puna­verelibled, mil on hemoglobiini­variant alpha-D, mis seob eriti tõhusalt hapnikku. Tänu sellele ei kaota kotkas hõredas õhus teadvust. Kõnnu-kaeluskotkal on suurepärane nägemine ja koos teiste kohastumustega saab ta väga kõrgelt edukalt toitu otsida.

Bioloogide arvates võimaldab suur lennukõrgus linnul energiat säästa, kuna ta võib raipeid otsida väga suurelt alalt, ilma et peaks ennast kuigi palju liigutama.
Ka teised linnuliigid võivad tõusta väga kõrgele. Näiteks sookurge on nähtud 10 000 meetri kõrgusel Himaalaja mäestiku kohal ning laululuike on märgatud 8200 meetri kõrgusel sügisrändel Islandilt Iirimaale. Üldiselt on aga niivõrd suured lennukõrgused siiski erand. Enamik linde püsib tavaliselt kuni 1500 meetri kõrgusel, seda nii saagiotsingul kui ka rändel olles.