Jälgede järgi läheb koer sesse suunda, kust tulev lõhn on tugevam. Kui jäljed viivad koera koonu eest vasakult parema­le, saab koer õige pea selgeks, et paremalt tulev lõhn on tugevam, kuna loom oli seal hiljem kui vasakul, ning koer suundub paremale ja jääb liikuma tugevaima lõhnaallika poole.

Oluline on see, kas koer liigub õhku või maapinnale jäetud lõhna järgi. Kui õhku jäetud lõhn, mis on pärit näiteks higist, on alguses tugevam ja koerale seetõttu paremini tuvastatav, siis maapinnal oleva jalajälje jäetud lõhn püsib kauem ning iga looma järgmine jalajälg jätab tugevama lõhna­signatuuri kui eelmine. Nii saabki koer looma jälitada („Does the Cold Nose Know“, I. E. Taslitz, 1990).
Haistmismeel on koera tähtsaim meel, selle olulisust võib võrrelda inime­se nägemismeelega. Koertel on märksa rohkem lõhnaretseptoreid, millega nad tõlgendavad ümbritsevat maailma, kuigi kõigi koerte haistmismeel pole küll ühtviisi hea. Kui taksikoera ninas on näiteks 125 mln lõhnaretseptorit, siis saksa lamba­koeral on neid 300 mln. Inimese ninas on neid aga ainult 5-6 mln. Pealegi on koera aju see osa, mis tegeleb lõhnainfo töötlemisega, suhteliselt võttes
40 korda suurem kui inimesel.