Tegelikult võib öelda, et omamoodi läksid ilma kella keeramata suve- ja talveajale üle kõik iidsed kultuurid, kes eksisteerisid enne ajamõõtjate leiutamist. Inimesed lihtsalt tegutsesid siis, kui oli valge, ja magasid või olid vähe aktiivsed siis, kui oli pime aeg. Hilisemad tsivilisatsioonid, näiteks vanad roomlased, kes mõõtsid aega veekellaga, kasutasid teistsugust võtet – nad jagasid päevavalguse alati 12 tunniks olenemata sellest, kui palju seda päevas tegelikult oli. See tähendas, et tunnid olid neil eri aasta­aegadel erineva pikkusega.

18. sajandi lõpus pakkus USA poliitik ja polühistor (paljudes valdkondades põhjalike oskuste ja teadmistega isik) Benjamin Franklin Pariisis töötades, et prantslased võiksid hakata hommikuti varem tõusma ja toimetama, et küünlaid säästa. Teda on sageli suveaja isaks nimetatud, kuid tegelikult pole see õige.