Kuigi tuuleenergia on taastuvatest energiaallikatest kõige puhtam, on vanade tuulikute jäätmed planeedile koormaks. Nii näitab suur uuring, mille tegi Taani tehnikaülikooli insener Leon Mišnajevski. Uuring avaldati 2021. aasta veebruaris teadus­ajakirjas Materials.

Peamine jäätmeprobleem on just rootorilabad. Need annavad esimesena alla tavaliselt 20–25 aastat pärast tuuliku käiku laskmist ja kuluvad ära enamasti õhus lendleva õietolmu ja liiva tõttu. Tuulikulabad on tihti valmistatud mitmest omavahel liidetud materjalikihist, mistõttu on üksikuid komponente raske eraldada ja taaskasutada. Üksainus laba võib koosneda näiteks kõvast plastist, klaaskiust ja balsapuidust või PVCst, süsinikkiust ja vahust või veel mõnest kolmandast kombinatsioonist.

Tiivikute eri materjalide taas­kasutus ei ole Mišnajevski sõnul proport­sioonis selle käigus tekkivate heitmetega. Näiteks paiskab 6,5 tonni kaaluva tuulikulaba muundamine kõnnitee täitematerjaliks õhku ligi 200 tonni süsinikdioksiidi, kuid see näitaja jääb ainult ühe tonni juurde, kui tiivik lihtsalt prügimäele visata. Mišnajevski soovitab tuulikulabasid renoveerida ja kasutada neid uuesti tuulegeneraatorites. 6,5tonnise tiivi­ku renoveerimise süsiniku jalajälg on umbes kolm tonni. Muudes tuuliku osades, näiteks turbiinitornis ja tiiviku­peas olevaid metalle on üpris lihtne taaskasutada.