Tähtede ja planeetide mass ja sellest tulenev raskusjõud on piisavalt suur, et viimane ületab alati kõik ülejäänud tegurid ja annab taevakehadele keraja kuju. Raskusjõu mõjul koonduvad planeedi koostises olevad kivimid ümber massikeskme, tähe korral on kerajas kuju põhjustatud gravitatsiooni ja kiirgusrõhu vahelisest tasakaalust. Tulemuseks ongi kera, täpselt nagu siis, kui tainatükk igast küljest kokku suruda.

Väiksematel taevakehadel, näiteks kuudel ja asteroididel, võib olla teisigi kujusid. Neist on kerajad ainult suurimad, pisemad võivad olla kujult üsna ebakorrapärased. Austraalia riikliku ülikooli (ANU) füüsikud on välja arvutanud, et keraja ja korrapäratu kuju vaheline piir läheb umbes 600kilomeetrise läbimõõdu juurest. Seega on peamiselt kivimitest koosnev asteroid alati ümar, kui selle läbimõõt on üle 600 kilo­meetri. Täielikult jääst koosneva taeva­keha puhul on kerakujulisuse piir allpool, 400 kilomeetri juures, kuna jääd on kergem kokku suruda kui kivimeid.