Täiskasvanud mehe viie minutiga luudeni paljaks söömiseks on vaja 300–500 piraajat. Säärase arvutuse on teinud zooloog Raymond Owczarzak. Kuna piraajad elavad tihti suurtes parvedes, on selline söömaorgia täiesti võimalik, kuigi konkreetseid näiteid on vähe.

Nende kalade kurikuulsus on pärit juhtumist, mille tunnistajaks oli 1913. aastal USA kunagine president Theodore Roosevelt. Ta sõitis Amazonase jõel ja ühes paljudest paikadest, kus reisiseltskond peatus, olid kohalikud väikese osa jõest võrguga eraldanud ja loonud piraaja­kasvanduse, kuhu nad olid pannud elama jõe teistest piirkondadest pärit kalad. Piraajadele polnud mitu päeva midagi süüa antud. Kui Roosevelt linna saabus, viskasid kohalikud meele­lahutuse mõttes kalakasvanduse vetesse ühe elusa lehma ja näljas hoitud kalad sõid looma viie minutiga luudeni paljaks.

Roosevelt nimetas piraajasid haidest ja barrakuudadest hirmsamaks ning kirjutas reisikirjelduses „Through the Brazilian Wilderness“: „Pea koos lühikese koonu, jõllitavate kurjade silmadega ja hirmuäratavas relvastuses lõugadega on kurja metsikuse kehastus; ja kala käitumine sobitub täielikult ta välimusega.“

Nii võib öelda, et muist kala kurikuulsusest on põhjendatud, aga nad ei ole nii agressiivsed tapjad, kui seda võiks juttudest järeldada. 2020. aasta jaanuaris avaldati Brasiilia ja Portugali teadlaste uuring, mille järgi on vigastused nendel, kes on avastatud uppununa piraajade elupaikadest, põhjusta­nud siiski teised kalaliigid. Suriname ülikooli teadlane Jan Mol, kes samuti neid kalu on uurinud, on öelnud, et need kalad on inimesele palju ohtlikumad siis, kui nad on parasjagu veest välja tõmmatud või tõstetud.