Kas eesti keel võitleb oma elu eest?

Keeled on nagu organismid – need elavad ja arenevad, ning kui konkurentsis alla jäävad, surevad. Teadlased on välja selgitanud, mis keeltel on oht superkeeltele, nagu inglise keel, alla jääda.

© Shutterstock

STINE OVERBYE

2. DETSEMBER 2023

Inglise keelt võib kuulda peaaegu igas maailma nurgas. Kui 400 aastat tagasi kõneles seda veidi alla seitsme miljoni inimese, siis praegu on see näitaja umbes 1,5 miljardit. Inglise keele sedavõrd hoogne levik toimub väikeste keelte arvelt. Need surevad välja.

Keelte arv maailmas muutub kogu aeg. Keel on nagu elusolend – see sünnib, kogub jõudu, kasvab, kohaneb ümbritseva keskkonnaga ning saab täiskasvanuks. Mõni keel on tugev ja levib laialdaselt, ent teine on jõuetum – selle rääkijate hulk jääb suuremate keelte omale alla ja nii­sugune keel sureb tasapisi välja.

Havai keel ja teised lopsakate troopiliste piirkondade keeled on täishäälikurikkamad kui näiteks mägise Gruusia keel, mis sisaldab hoopis palju kaashäälikuid.

© Shutterstock

Igas kuus kaob maailmast umbes kaks keelt. Nende rääkijaid ei ole enam, ja mis ehk veel olulisem, neid ei tule ka peale.

Mõningate hinnangute järgi on praegu väljasuremise ohus umbes 40 protsenti kõikidest maailma keeltest. Maailmas on umbes 7000 keelt, nii et kadumine ohustab umbes 3000 keelt.

Millises seisus on meie keel? Kas eesti keel jääb püsima või spiigime mõne aasta pärast ainult inglišši? Teadusuuringud aitavad eri keelte elujõulisust uut moodi ja paremini hinnata.

Žestidest said häälikud

Millal hakkasid inimesed keelt kasutades suhtlema, ei tea keegi. Kõige vanemad kirja­likud tõendid keele eksisteerimise kohta on ainult umbes 5300 aastat vanad. Need on Mesopotaamiast pärit proto-­kiilkirjas tekstid.

Kõnekeel tekkis aga ammu enne kirjakeelt. Osa teadlasi arvab, et 1,9–1,4 miljonit aastat tagasi eksisteerinud inimliik Homo ergaster võis olla esimene, kes suhtles kontrollitud häälitsustega sel määral, et teda võis nimetada keelekasutuse eellaseks. Tema kolju uuringud on näidanud, et sel inimliigil võis olla ka võime sümbolite tasandil mõelda.

Aju- ja kõneorganite, s.o hingamisteede, suu ja ninaõõne rekonstruktsioonide põhjal on teadlased paigutanud keele tekke suhteliselt laia ajavahemikku. Mõne meelest tekkis keel 50 000, ent teiste arvates isegi 200 000 aastat tagasi. Iga­tahes ei saanud see eksisteerida enne anatoomiliselt tänapäevase Homo sapiens’i väljakujunemist.

Mida meie kauged esivanemad, esimesed keelekasutajad rääkisid, me mõistagi ei tea. Kirja ju tollal polnud. Osa teadlasi usub, et päris esimesed sõnad olid foneetilised, imiteerides otseselt looduses kuuldavaid helisid, nagu „atsihh“, „pauh“ ja „ammuu“.

Inimesed suudavad suhelda sellisel viisil, mis pole ühelegi teisele loomaliigile omane ega võimalik. Meie kõnevõime põhineb mitmel ainulaadsel anatoomilisel iseärasusel.

© Shutterstock / Lotte Fredslund

Kolm kõnega seotud elundit

Ajukeskused vormivad kõnet
Meie kõnet juhib kaks ajupiirkonda, mida nimetatakse Broca ja Wernicke kõnekeskuseks. Broca käär võimaldab meil sõnu moodustada ja lauseteks kokku panna ning Wernicke ala on oluline teiste inimeste jutu töötlemiseks ja mõistmiseks.

Luu juhib keelt
Suukoopa all on erilise kujuga hüoid- ehk keeleluu, mille abil toimub keele juhtimine keerukate häälikute tekitamiseks. Viis, kuidas see luu, kõri ja keel kõne tekitamisel koos­tööd teevad, on inimestele ainulaadne.

Kõri tekitab heli
Kui õhk kopsudest väljub ja kõri mööda üles voolab, hakkavad elastsed häälekurrud ehk häälepaelad vibreerima ning tekib heli. Lihastega saab hääle­paelu pinguldada, et need tekitaksid erinevaid helisid.

Näita rohkem

Teised eksperdid arvavad, et meie esivanemad suhtlesid esiti kätega ehk žestikuleerides ja hakkasid aegamisi žeste täiendama helidega. Lõpuks osutusid žestid tarbetuks ja nende koha võtsid sisse häälikud, millest said seejärel sõnad.

Kus keel tekkis? Ühe hüpoteesi järgi tõi Homo sapiens selle ühel oma Aafrikast välja rändamise episoodidest sealt kaasa. Selle mõttesuuna järgi on kõikidel keeltel ühine päritolu. Need on sugulaskeeled. See võib seletada maailma keelte paljusid ühiseid jooni.

Teise hüpoteesi põhjal olid inimesed esimeste keelte ilmumise ajaks juba levinud paljudesse Maa piirkondadesse. Selle oletuse järgi tekkisid enam-vähem samal ajal mitu keelt ja selle tulemusena tekkisid eri keelkonnad.

Vokaalid vihmametsas

Nagu elavad organismid, arenevad ka keeled pidevalt. Samamoodi kohanevad keeled oma ümbrusega, sealhulgas kliima ja maastikuga. Ühes USA California ülikooli uurimuses võrdlesid keeleteadlased 633 keele omadusi infoga nende keelte kodupiirkondade kliima ja füüsilise keskkonna kohta. Ilmnes selge korrapära: sooja­des ja metsastes piirkondades, näiteks troopikas, on keeled kõlavamad, neis on rohkem vokaale ja vähem kaashäälikuid kui kuivade, külmade ja mägisemate piirkondade keeltes.

Havai keel, mida kõneldakse troopilistel Hawaii saartel, on näiteks ümar ja meloodiline. Selle tähestikus on viis vokaali ja kaheksa konsonanti ning sisihäälikud, isegi s, puuduvad sootuks. Kõik sõnad lõpevad pehmelt vokaalidega.

Mägise Gruusia keel on seevastu konsonandi­rikas ja paljud helitud kaashäälikud on selles tavaliselt sõnade algul. Keeleteadlaste sõnul seisneb vokaali­rikaste keelte sagedase troopikas eksisteerimise võimalik seletus selles, et palju­de vokaalidega keelt on võimalik kaugele kuulda. Keeled, milles domineerivad kiired, sageli esinevad konsonandid, pole niiskes, tiheda taimestikuga ja sageli ka rohkete looma- ja linnuhäältega keskkonnas nii hästi kuuldavad. Meie metsaski on matkakaaslase üles leidmiseks tõhusam „Uu!“ huigata, kui püüda teda mõne susisevatest või helita häälikuist tulvil lausega tabada. Mis siis veel vihma­metsast rääkida.

Ka toit, mida me sööme, võib mõjutada keele arengut. Saksamaal Jenas asuva Max Plancki instituudi teadlased on järeldanud 2019. aasta uurimuses, et kiviajal toimunud muutused toitumises muutsid tublisti ka meie keelt.

Enne põllumajanduse teket, kui me elasime küttide-korilastena, oli meil, inimestel, pisut teistsugune hambumus. Ülemine ja alumine hambakaar puutusid otsapidi kokku. Selline hambumus tegi raskemaks selgete f- ja v-hääliku tekitamise. Siis aga, kui me hakkasime umbes 5600 aastat tagasi maad harima ja toitu töötlema, ning mis olulisin, sööma teistsugust toitu, muutus hammaste asend nii­suguseks, nagu see on enamikul meist praegu. Tulemuseks on see, et nüüd esinevad nii v- kui ka f-häälik enamikus tänapäeva keeltes.

Keeled arenevad kiiresti. Sellest saab aru ruttu. Võta näiteks lahti mõni kahe maailmasõja vahel ilmunud eestikeelne raamat ja vaata, missugune on selle sõnakasutus. Rääkimata sellest, kui proovida lugeda näiteks Wanradti-Koelli katekismust, mis on vanim säilinud eestikeelne trükis ja pärineb 16. sajandi esimesest poolest – see on juba tõsine katsumus. Kergesti saab keele muutumisest aru ka siis, kui kuulata mõnd aastakümneid tagasi sisse loetud teksti – maneer, hääldus ja sõnavara on hoopis teistsugused.

Imelise Teaduse küsimustele vastas Kristina Koppel koos kolleegidega eesti keele instituudist.

© Ken Mürk / ERR

Muutused on ka eesti keelele omased

Kas Eesti keel on ohus? Kas inglise keele mõjud, mis on üle võtnud varasemad soome, vene ja saksa keele mõjud, on üldse ohuna defineeritavad?

Keel on ohus siis, kui keele kõnelejad ei hinda enam oma keelt, kui nad ei taha seda enam kasutada. Eesti keelega on kõik hästi. Eestlasi on üle maailma umbes miljon – me räägime, kirjutame ja loeme eesti keeles. See, et üks keel teisest midagi üle võtab või laenab, on keeltele täiesti omane. Keel võib laenata sõnu, tähendusi, väljendeid, isegi grammatilisi konstruktsioone. Sõna või väljend võib olla juba nii kodunenud, et keele­-kasutaja ei pruugi selle võõrast päritolu üldse tajudagi. Näiteks 1990ndate lõpus tuli kasutusele sõna printima. Tollal tekitas see pahameelt, et miks peaks sellist koledat võõrapärast sõna kasutama, kui meil on juba olemas omakeelne sõna trükkima, teadmata, et alles sada aastat tagasi oli trükkima kole toorlaen saksa keelest. 

Kui palju on eesti keel viimase 30 aastaga muutunud? 

Viimase 30 aastaga on eesti keeles ilmselt kõige rohkem muutunud sõnavara, kuna meie ellu on tulnud juurde nii palju uusi asju, mida on olnud vaja kuidagi nimetada. Vaatame kasvõi viimase aja sõnu: äpp, vegan, brokoli, butiik, tsöliaakia, hummus, sudoku. Samuti on kasutuselt kadunud või kadumas sõnad, mida pole enam tarvis, kuna seda nähtust või asja enam pole: flopi, komsomol, sovhoos, poesell; samuti võib sama asja kohta olla tarvitusele tulnud teine sõna: varem pakktuba, nüüd pagaritöökoda, varem sahvt, nüüd mahl. Russitsismide (nt dekreetpuhkus) asemel on keelde tulnud hoopis palju anglitsisme (nt pole minu teetass).

Uurijad on märganud veel näiteks keeruliste tüvevahelduste taandumist tundmatumatest sõnadest: mõningaid sõnu on hakatud käänama ka laadivahelduseta (nt idu: eo asemel ka idu: idu, keelenorminguga on kooskõlas neist esialgu vaid teine) ja kahetüvelisuseta (nt habras: habrastele kõrval ka habras: hapratele, kitsas: kitsastele kõrval ka kitsas: kitsatele). Need muudatused on ka keelenormingutega aktsepteeritud.

Pärast ENSV aja lõppu on toimunud suur muutus eesti keele kujude omavahelises suhtes. Varasem aeg (mitte ainult Nõukogude aeg, vaid ka Eesti Vabariigi esimene iseseisvusaeg) oli väga kirjakeele keskne. 1980ndate lõpust-1990ndate algusest saadik on levinud teadmine, et eri valdkonnad on kõik väga erinevad, kõik oma keeletavadega, ja selgemini saab piiritleda vaid normikirjakeele kasutusala ehk ametikeelt.

Palju on eesti keelt mõjutanud globaliseerumine ja interneti kasutuse laienemine. On tekkinud täiesti uutmoodi keelekuju, nimelt spontaanse netidialoogi keel (nt kommentaarides, vestlustes), kus on palju suulise kõne jooni (eneseparandused, sõnade kordamine, lihtsad laused jm) ja netikeelele ainuomaseid jooni (emotikonid, eriomased lühendid, eripärane ortograafia).

Tulevikku minnes – kui erinev võiks eesti keel kirjasõnas välja näha ja kõnekeeles kostuda 30 aasta pärast?

Kindlasti ei ole eesti keel muutunud nii palju, et me tuleviku noortest enam aru ei saaks. Kahtlemata on keelde tulnud väga palju uusi sõnu, sest meie ümber tekib endiselt aina uusi asju, mida on vaja kuidagi nimetada. Paljud täna kasutusel olevad sõnad pole siis enam relevantsed, näiteks ei pruugi me enam rääkida koroonapuhangust või tiktokkeritest.

Keele põhiehituses drastilisi muutusi nii kiiresti kindlasti toimuda ei saa, kuid võib oletada, et jätkuvad senised suundumused. Vormimoodustuses liiguvad sõnad endiselt väikestest, haruldasema ja keerukama käänamise-pööramisega muuttüüpidest suurematesse ja lihtsama vormimoodustusega tüüpidesse: praen > praadin, vistrikku > vistrikut, kannelde > kandlete jms. Samuti muutub võõrsõnade käänamine-pööramine, kui sõna pearõhk liigub eesti keelele omaselt esimesele silbile: kontsert, kontserti > kontsert, kontserdit. Sõnades, mille alguses kirjutatakse b, d, g (banaan, garantii), võivad b, d, g inglise keele häälduse mõjul heliliseks muutuda.

Millist rolli võiks meie keele tulevikus mängida tehisintellekt ehk AI?

Seda on väga raske ette näha, sest tegemist on väga kiiresti areneva valdkonnaga. Tehisintellekt töötab praegu väga hästi suurte keelte peal. Kõige paremini töötab see muidugi inglise keele peal, kuna inglise keelt on meie ümber lihtsalt nii palju rohkem kui teisi keeli. Tehisintellekti toimimise mehhanism on väga lihtne – ta suudab korrata seda, mida talle sisendiks on antud ning vähemalt praegu ei oska ta välja mõelda midagi täiesti uut. Samas võib ta luua ka mõistlikuna näivat, ent tõele mitte vastavat teksti. Näiteks suudab ta genereerida allikaviiteid, kuna ta on selliseid väga palju näinud, kuid ta võib täiesti vabalt pakkuda päriselt tegutseva autori teose pealkirjaks midagi sellist, milletaolist tegelikult kunagi avaldatud ei ole.

Eesti keelega ei tule tehisintellekt veel nii hästi toime kui inglise keelega, sest eestikeelset teksti on ta näinud ainult juhuslikult. Eesti keelt on veebis lihtsalt niivõrd palju vähem kui inglise keelt. Mida rohkem me eesti keeles kirjutame ja oma tekste avalikus veebis avaldame, seda paremini tehisintellekt eesti keelt räägib.

Olgugi, et eesti keelt on tehisintellekt vähe näinud, on see nagu polüglott, kes saab mingil määral aru ka nendest keeltest, mida ta õppinud pole. Seda põhjusel, et ta on lihtsalt nii palju teisi keeli õppinud ja ta oskab nende teadmiste põhjal võõrast keelest üht-teist mõista. Aga ka see ei ütle midagi selle kohta, mis rolli see meie keele tulevikus mängida võiks.

Vanimad eestikeelsed väljendid, mis üles märgitud, on pärit Henriku Liivimaa kroonikast. Kas 2023. aasta eestlane oleks võimeline 13. sajandi alguse eestlasega suhtlema?

Seda, mis tunne oleks suhelda 13. sajandi alguse eestlasega, saab ilmselt kõige paremini katsetada vesteldes soomlasega, sest soome keeles on meie kunagisi ühiseid keelejooni palju enam säilinud. Eesti keelt muutis alates 13. sajandist palju võõrvallutajate saksa emakeel, mille mõjul algne struktuur tugevalt teisenes (sõna seest ja lõpust kadusid mitmesugused häälikud, sulghäälikud kohati nõrgenesid ja kadusid, pöörduva eitusverbi (nt en, ep) asendumine muutumatu eitussõnaga (ei) jm). Rohkem kui keele grammatiline muutumine takistaks 2023. aasta eestlast 13. sajandi alguse eestlasega suhtlemisel aga hoopis asjaolu, et meie maailmapildid on nii erinevad, et üks lihtsalt ei taipaks, mida teine öelduga silmas peab ja millistele keelevälistele asjadele viitab.

Näita rohkem

Keel muutub veidi iga järgmise põlv­konnaga ning mõnesaja-aastast aja­vahemikku analüüsides täheldavad teadlased oluliste erinevuste teket häälduses, grammatikas ja sõnavaras. Mõne sõna tähendus on muutunud, mõni sõna on sootuks kadunud, kuna asju, mida need tähistavad, ei pruugi enam olemas olla.

Uusi sõnu tuleb kogu aeg ka juurde. „Kepikõnd“, „tuugen“, „masu“, „taristu“ või „laikimine“ on sellised sõnad, mis on eesti keelde tulnud alles üsna hiljuti – kas loomulikul teel või siis tehissõnadena. Veel 1990ndate alguses poleks ilmselt keegi aru saanud, millest on nende sõnade puhul jutt.

Paljuski mängivad keele arengus olulist rolli kultuurilised mõjud ja laenud teistest keeltest. Kuna angloameerika kultuuriruum oma muusika, filmide ja sarjadega laialt levinud ja selle tooted on kõikjal väga popid, laenatakse sealt ohtrasti ka uusi sõnu ja väljendeid. Neid kasutatakse aina rohkem isegi emakeelde tõlkimata, inimesed kirjutavad oma emakeeles ja inglise keeles segamini, minnes ühelt keelelt teisele üle poole lause pealt. Eriti noored ja eriti sotsiaalmeedias.

On ka näiteid sellest, kuidas keel areneb niivõrd märkimisväärselt, et sellest võrsub üks või mitu täiesti uut keelt. Kuulsaim näide on ladina keel. Mitu tänapäevast suurt Euroopa keelt, nagu prantsuse ja itaalia, aga ka rumeenia keel, on arenenud vulgaarladina keelest – see polnud sisult vulgaarne, vaid tähendab rahvalikku, tavainimeste seas kõneldud ladina keelt. 

Ülikeeled survestavad väikesi

Kui suured ja tugevad keeled õitsevad, siis nõrgemad ja väiksemad kaovad – täpselt nii nagu ohustatud loomaliigid.

Keel sureb siis, kui surevad viimased keele valdajad. 2021. aastal Austraalias tehtud uuringu järgi ähvardab 2100. aastaks väljasuremine 1500 keelt.

Keelesurma põhjused on mitmesugused. Uuringu teinud teadlaste sõnul on üks kummalisemaid põhjusi maanteeühenduste arvukus.

„Me avastasime, et mida rohkem teid ühendab maakohti ja külasid suur­linnaga, seda suurem on oht, et keel on ohus,“ ütles professor Lindell Bromham.

Bromham täpsustas, et füüsilised ühendused hõlbustavad domineerival keelel väiksemast keelest üle sõitmist ning selle hääbumist.

Heebrea keel, milles oli esialgu kirjutatud vana testament, oli üle tuhande aasta surnud keel. Selle taaselustamist alustas 19. sajandi lõpus Eliezer Ben Jehuda.

© Shutterstock

Suurim oht väikestele keeltele on eelkõige kultuuriline ja majanduslik surve niisugustelt keeltelt, mida inimesed peavad prestiižsemaks ja praktilisemaks. Suurema keele valdamine võimaldab ka paremat juurdepääsu haridusele või tööle.

Tõeliselt suured keeled, nagu inglise, hispaania ja vene keel, ohustavad ja hävitavad hõimu- ja vähemuskeeli, kuid alati pole ainult suured, ülemaailmsed keeled need, mis väiksemaid välja suruvad. Näiteks Aafrikas on ka maasai, somaali ja eriti suahiili keel konkurendiks väiksema kõnelejate hulgaga keeltele. Sõda või koloniseerimine võib samuti aidata keelt välja juurida, nagu tunnistab järgmine Kesk-Ameerika tragöödia: 1932. aastal El Salvadoris toimunud veresaunas tappis valitsusarmee umbes 25 000 indiaani mässulist. Veresauna tagajärjel hävisid täielikult põlisameeriklaste kakaopera keel ja Chilanga murre.

Niiviisi õpid uue keele kiiresti selgeks

Sa pole kunagi liiga vana, et õppida uut keelt. Tegelikult saad sa sellega hakkama kiiremini, kui arvad. Järgi neid viit lihtsat nõuannet, mida teadlased ja keeleõpetajad soojalt soovitavad.

Alusta

Miks?
Visalt püsiva arvamuse järgi on täiskasvanuna väga raske uut keelt lõpuni selgeks õppida. Mitu teadus­uuringut on aga näidanud, et enamik inimesi suudab igas vanuses vabalt rääkima õppida mistahes keelt ja täiskasvanud suudavad uue keele selgeks õppida sama kiiresti kui lapsed. Täiskasvanud algajad hakkavad isegi suhteliselt kiiresti moodustama emakeelena kõnelejatega sarnaseid lausestruktuure. Boonusena hoiame oma aju keelt õppides erksa ja teravana.

Kuidas?
Sa võid hõlpsasti õppida uut keelt ka siis, kui sul on kiire. Näiteks laadi alla keelerakendus, nagu Rosetta Stone, Duolingo või Babbel, ja kasuta seda veerand tundi päevas. Proovi uut keelt oma argipäeva integreerida, näiteks koosta ostu­nimekiri õpitavas keeles või sildista uue keele sõnadega kodus olevad esemed, et sa keelega pidevalt kokku puutuksid. Suhtle inimestega, kes räägivad seda keelt, loe artikleid, kuula taskuhäälingusaateid ning vaata filme uues keeles. Kui saad, mine ka puhkama riiki, kus seda keelt räägitakse.

Mõista tervikut ülalt alla vaadates

Miks?
Õpitavas keeles teksti lugedes puutud kokku paljude tundmatute sõnadega. Paljud alustavad n-ö lõpust, alustades tundmatute sõnade vastete sõnastikust otsimisega. See protsess keskendub aga rohkem detailidele, mitte üldpildile. Strateegiat nimetatakse inglis­keelse terminiga bottom-up ja see aitab mõista pigem üksikuid sõnu kui tekstitervikut. Seega on parem vastupidine strateegia: ülalt alla. Uuri tundmatute sõnade ja väljendite tähendust otsekui helikopterilt alla vaadates, mõistatades tervikut.

Kuidas?
Kasuta olemasolevaid teadmisi ja kogemusi, kui loed teksti, üritades dešifreerida lausete tähendust. Mõistata veidi sõnade tähendusi, tuginedes teistele keeltele, näiteks oma emakeelele, ja lähtudes kontekstist. Loe kogu tekst läbi ning ära muretse, kui sa jääd mõne sõnaga jänni. Teisisõnu, julge pealiskaudselt lugeda. Hinda oma oletusi – kas need tunduvad mõistlikud ja tõenäolised? Ülalt-alla (top-down) lähenemist saab kasutada ka siis, kui sa kuulad näiteks taskuhäälingusaadet või vaatad mõnd võõrkeelset filmi.

Korda sõnu õigel ajal

Miks?
2014. aastal ilmunud raamatus „Fluent Forever: How to Learn Any Language and Never Forget It“ („Igavesti ladus: kuidas õppida mis tahes keelt ja seda mitte kunagi unustada“) tutvustab USA keelegeenius Gabriel Wyner vahelduva korduse tehnikat kui uue keele õppimise vahendit. Inimese lühimälu maht on väga piiratud. Korraga suudame meeles pidada ainult seitset uut infokildu. Sõnu õigel ajal korrates tagab lühiajaline mälu sõnade kandmise pikaajalisse mällu.

Kuidas?
Selmet intensiivselt, aga lühikest aega tuupida, on oluline korrata sõnu päevade ja nädalate jooksul pärast nende õppimist. Eesmärk on ajule korduvalt sööta uusi sõnu hetkel, kui oled neid võib-olla unustamas. Uute sõnade pähe õppimise asemel korda neid sõnu ees­märgiga, et need säiliksid pikaajalises mälus. Üks võimalus on pühendada mõni päev üksnes kordamisele ning teised päevad uute sõnade õppimisele. Muuda keeleõpe iga­päevaseks rutiiniks.

Vali õiged subtiitrid

Miks?
Max Plancki psühholingvistika instituudi teadlased leidsid, et kui vaadata välismaa filme oma emakeelsete subtiitritega, on keeleõpe pärsitud, võrreldes samade filmide vaatamisega ilma subtiitriteta. See on nii arvatavasti seetõttu, et subtiitrid ei klapi kuuldavate sõnadega. Keeleteadlaste sõnul saavutad sa parima keeleõppe tulemuse siis, kui vaatad filmi originaal­subtiitritega, st need on selles keeles, mida filmis räägitakse.

Kuidas?
Kui sa unistad võõrkeele paremast omandamisest, pead loobuma oma emakeelsetest subtiitritest ning valima originaalsubtiitrid. Kui sa vaatad oma­ emakeelsete subtiitritega sarju või filme, on sul kalduvus lugeda ning mitte kuulata, mida räägitakse. Ja isegi kui sa proovid kuulata, ajavad subtiitrite sõnad sind segadusse.
Kui sa vaatad filmi selles räägitava keele subtiitritega, siis toetavad kirjalik ja suuline keel teineteist ning see tagab sulle parima keeleõppetulemuse.

Räägi kätega

Miks?
Kui sa soovid vallata võõrkeelt emakeelena kõnelejatega samal tasemel, siis teadlaste arvates ei piisa sellest, et valdad grammatikat ja oskad näiteks r-i põristada – keelel on mitu mõõdet ja sageli suhtleme rääkides täiesti spontaanselt ja alateadlikult ka kätega. Žestid väljendavad asjade tähendust samamoodi nagu häälikud. Žestid on keeleti erinevad. Aju takerdub, kui inimene räägib ühte keelt, kuid kasutab žeste, mis tavaliselt kuuluvad mõnda teise keelde.

Kuidas?
Keelekultuuri tundma õppimiseks harjuta žestikuleerimist, nagu teevad seda keelt emakeelena kõnelejad. Näiteks itaallased ja eestlased žestikuleerivad erinevalt, sest see pole seotud üksnes erineva kultuurilise taustaga, vaid ka väga erinevate viisidega öeldava tähenduse rõhutamiseks. Seega on nõuanne järgmine: pane tähele selles keeles rääkija käeliigutusi ja proovi kõnelemise ajal tema liigutusi jäljendada. Tuttavatest žestidest lahti laskmine ja uute õppimine on keeruline, kuid teadlaste sõnul pole see võimatu.

Teadlased eristavad surnud ja väljasurnud keeli: keel loetakse surnuks, kui me sellest aru saame, kuid ei räägi seda. Näiteks ladina keel on surnud keel. Väljasurnud keel on juba niisugune keel, mida keegi ei kirjuta, räägi ega mõista.

Iga keel, mis sureb, on inimkonnale kaotus. Üheskoos keele surmaga kaob ka killuke maailma kultuuripärandist ja eriline ilmavaade. Hea uudis on aga see, et isegi kui keel on surnud, võib see siiski hauast tõusta. Näiteks semiidi keelte sekka kuuluv heebrea keel, millel on selja­taga peaaegu 3000 aasta pikkune minevik, kadus kõnekeelena Kristuse sünni paiku, kuid säilis religioossetes tekstides. 1948. aastal muutis Iisrael heebrea keele riigi ametlikuks keeleks ning nüüd on see umbes kuue miljoni inimese emakeel.

See on siiski erand ja enamik surnud või surevaid keeli kaob igaveseks. See kehtib muu hulgas üle 600 Euroopa keele kohta, mis on praegu väljasuremisohus või kriitiliselt ohustatud. Nagu elusolendil, saab aeg otsa ka keelel.

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress