Kujutle elutut, lõputut külmakõrbet. Su jalge all on kilomeetritepaksune jääkilp. Siin-seal on selles märgata sügavaid lõhesid, kust paiskuvad välja sadade kilomeetrite kõrgused geisrid. Sellel paigal pole atmosfääri, mis võimaldaks elusolendeil hingata, ning kusagil pole ühtegi märki taimedest, puudest, järvedest, ookeanidest või millestki muust sellisest, mida me seostame planeedil Maa eluga.

Säärane paik on täiesti olemas. Nii­sugused kalgid tingimused valitsevad Jupiteri kuul Europal. Üllatav on, et kui küsida, kas keegi täie mõistuse juures olev teadlane tahaks ehk sellest trööstitust külmapõrgust elu otsida, kostab astro­bioloogide suust kooris kindel „Jaa!“.