Ida suunas seilates jõudsid viikingid jõgesid mööda Kiievi, Musta mere ning Bütsantsini, läände minnes Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse. Gröönimaa oli kõige kaugem paik, kus viikingitel pikalt püsiasustus oli, kuid põhjus, miks see hääbus, on kaua põhjustanud arheoloogidele peamurdmist.

Skandinaavlased seadsid end Gröönimaal sisse 10. sajandi lõpus, jõudnud sinna Islandilt, kuhu nad omakorda jõudsid 870ndail ehk sada­kond aastat varem. Viikingitel oli Gröönimaa lõuna­osas kaks suuremat asulat, mida on nimetatud Ida- ja Lääne-Asulaks. Tollal oli kliima tunduvalt pehmem ning olud saarel karja­pidamise ja põllunduse seisukohast praegusest märksa soosivamad. Saarele andis nime Grööni­maa ehk Roheline maa kuulus viiking Eiríkr Punane, arvatavasti lootuses niiviisi sinna rohkem väljarändajaid meelitada.