Oktoobris 1903 asusid Saksamaal Berliin-Marienfeldest Zossenisse kahepäevase vahega teele kaks rongi. Need sõitsid mõlemad 23 kilomeetri pikkusel katse­lõigul ning kasutasid jõuallikana esimest korda vahelduvvoolumootoreid. Siemens-­Halske ligi 24 meetri pikkune ja 89 tonni raskune rong arendas kiirust koguni 206,7 km/h, kuid see rekord püsis lühikest aega. Ettevõtte AEG peaaegu samasugune rong tuhises kaks päeva hiljem kiiru­sel 210,2 km/h. Need rongid tähistasid uut moodi raudteeajastu algust. Seni olid raudteid üle maailma valitsenud aeglaselt tossutavad auruvedurid.

Aastakümneid hiljem ähvardasid ühel hetkel aina odavamaks muutunud lennu­reisid rongiliikluse sootuks ajaloo prügikasti läkitada, kuid inseneride pingutuste tulemusena suudeti raudteeliiklus siiski konkurentsivõimelisena hoida. Pikad vahemaad Euroopa ja Aasia suurlinnade vahel on sundinud insenere pidevalt kiireimaid ronge konstrueerima ning uusi tehnoloogiaid kasutusse võtma. Selle töö kulminatsioon on hõljukrong, mis liigub rööbaste kohal kiiru­sel 600 km/h.