Suurbritannia sai 18. sajandil hakkama tõelise tiigri­hüppega. Riik astus uude ajastusse, sest kuidagi juhtus nii, et just seal said teed­rajavad teadusavastused igapäevaseks asjaks. Uskumatud leiutised tegid võimatu võimalikuks.

Selline progress ei olnud osa mingist suurest plaanist või mingi riikliku strateegia vili. Ka ülikoolid mängisid asjade niisuguses käigus suhteliselt väikest rolli ja suured saavutused ei olnud kuidagi seotud pealinna Londoniga. London oli linn, mida peeti Suurbritanniat edasi viiva progressi mootoriks, kuid teadus­revolutsiooni algatasid Kesk-Inglismaa elanikest käsitöölised, kaupmehed ja härrasmehed, kes moodustasid Birminghamis Kuuühingu (ingl Lunar Society). Päeval tegid nad oma igapäevast tööd, õhtul moondusid nad aga teadlasteks, kes uurisid ja eksperimenteerisid vahaküünalde valguses. Nende uudishimu viljaks oli uus, muutunud maailm.