Niikaua, kui inimesed on maad harinud, on olnud neile oluline osata aega arvestada. Üks varasemaid tõendeid ajaarvamise kohta on Inglismaal asuv megaliitkompleks Stonehenge. Selle järgi, kuidas valguskiired Stonehenge’i kivimürakate vahelt paistsid, teadsid inimesed, millal on suvine ja millal talvine pööripäev, sest kui suvisel pööripäeval kompleksi sisse­pääsu juures seista, langevad tõusva päikese kiired just sinna. Kas Stonehenge’i ka tegelikult hiiglasliku kivikalendrina kasutati või oli see paik, kus kummardati Päikest kui jumalust, on praegu, ligikaudu 5000 aastat hiljem raske öelda.

Kalendritel, ajaarvamisel ja kultustel ning pühapaikadel on üksteisega palju asja. Kõigile kultuuridele on oluline olnud, et pühad riitused toimetataks õigel ajal, ning aeg hinnati õigeks just selle põhjal, kuidas taevakehad paiknesid. Vanad kreeklased ja juudid seadsid tegemisi näiteks nii, et kindlad pidustused toimuksid alati täiskuu ajal. Ka kristlaste ühed tähtsamad pühad, ülestõusmispühad, on liikuvad – need algavad alati esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva.