DNA kisub ajju peitunud tapjad päevavalgele

IMELINE TEADUS

29. oktoober 2018, 10:31
ILLUSTRATSIOON: SHUTTERSTOCK

Arstid ei suuda välja selgitada, mis seda 14aastast tüdrukut vaevab. On 2015. aasta suvi ja tüdruk on toodud haiglasse kõrge palaviku ja tugeva peavaluga. Paari päevaga muutub ta kõne ebaselgeks, ta suudab öelda vaid kolmest sõnast koosnevaid lühilaused ega reageeri enam pöördumistele. Sümptomid viitavad küll ajupõletikule, kuid seda võib põhjustada üle saja haigust tekitava organismi, millest igaühe vastu on kindel ravi. Õige ravi määramiseks peavad arstid haigusetekitaja välja selgitama, see­pärast alustatakse paljude analüüsidega.

Häda on selles, et iga test on spetsiaalselt välja töötatud ühe kindla organismi olemas­olu tuvastamiseks. Nii tehakse üks test teise järel, lootes, et ühel hetkel tuleb positiivne vastus, mis mingi haigusetekitaja reedab, kuid ei – tüdruk paistab olevat nakatunud millegi haruldasega. On küll võimalik, et ka selle saladusliku haigust tekitava organismi jaoks on test olemas, kuid teadlastel pole aimu, mida või keda nad otsima peaksid. Ja nii tehaksegi järjest analüüse umbropsu, ehku peale. Positiivne vastus aga jääbki tulemata. 19 päeva hiljem on arstid sunnitud alla andma. Tüdruku seljaaju­vedeliku proovi jääk otsustatakse saata Joe DeRisisele. Too on välja töötamas uudset analüüsimismeetodit, mis võib arsti­teaduses revolutsiooni teha.

DeRisis nimetab oma testi „testide testiks“. Vastupidi teistele analüüsidele pole see suunatud teatud kindla organismi olemasolu või puudumise näitamisele, vaid skannib proovi tervikuna. Testide test reageerib kõigele sellele, mida proovis olema EI peaks, ega jäta tähelepanuta ühtki bakterit, viirust, seent, looma või muud parasiiti.

Kõige olulisem selle meetodi juures polegi see, et see annab märku, kui leiab proovist sinna mittekuuluva organismi, vaid see, et uus test teatab kohe ka haiguse­tekitaja nime. Nii saab arst kiiresti diagnoosi panna ja õige ravi määrata. Test on justkui vargaalarm, mis kohe ka sissemurdja isiku kindlaks teeb ja ta nime politseisse saadab.

Sellal, kui tüdruku seisund järk-järgult halveneb – tekivad krambid ning käte ja jalgade jäikus –, alustavad Joe DeRisis ja tema kolleeg Michael Wilson analüüsi. Seljaaju­vedelik sisaldab sooli, süsivesikuid, hormoone, rasvaineid, üksikuid valke ja valgeid vereliblesid. Kaks teadlast otsivad aga hoopis muud. Neid huvitavad geenide jäljed, mis on vedelikku sattunud tüdruku ajurakkudest.

Loe lähemalt novembrikuu Imelisest Teadusest!

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri