Arhiivist leiti Juhan Liivi seni avaldamata luuletus

05. veebruar 2018, 16:45

Rahvusarhiivi Tartu hoones avatud näitusel on väljas ka Juhan Liivi seni avaldamata luuletuse „Talus“ originaalkäsikiri.

Näitus „Kus surijaid, seal pärijaid“ tutvustab arhiiviallikate abil mitmeid värvikaid pärandilugusid 14. kuni 20. sajandini. Maade, majade ja rahasummade pärandamisest rääkivate materjalide kõrval on väljas ka Juhan Liivi lihtne, kuid mõjuv talveluuletus „Talus“.

„Rahvusarhiivis säilitatakse ajalehe Postimees fondi. Selles leidub üks peotäis Juhan Liivi luuletusi, mille kallal on tõenäoliselt omaaegne tsensor või toimetaja kõvasti vaeva näinud: on mahakriipsutusi ja on juurdekirjutusi,“ ütleb arhivaar Liina Lõhmus, näituse üks koostajaid.

Liivi luuletus valiti pärandinäitusele näitena selle kohta, et vallavaesena elanud ning ilma igasuguse materiaalse pärandita surnud Liivi vaimne pärand on hiigelsuur ning tänaseni üllatusi pakkuv.

Juhan Liivi luulet uuriv Tartu ülikooli doktorant Tanar Kirs ütles Imelisele Teadusele, et arhiivist leitud luuletust „Talus“ ei ole kunagi avaldatud.

„Selle tekstiga haakub osaliselt Liivi luuletus „Tali“ või „Talv“,“ sõnas Kirs. „Esimest korda ilmus see tekst raamatukaante vahel Friedebert Tuglase koostatud kogus „Juhan Liivi luuletused“ 1926. aastal ja sestpeale on see kogumikes ilmunud enam-vähem sellisel kujul.“ Nimetatud luulekogus on „Tali“ dateeritud aastaga 1904.

Luuletus „Tali“ või „Talv“ sisaldab küll samalaadseid motiive nagu arhiivist leitud „Talus“, kuid on sõnastuselt üsnagi erinev. Kui luuletuses „Talus“ hüppab puu otsas tihane, siis „Talves“  varblane, lisandunud on tähediamandid jms.

Postimehe fondist leitud käsikirjal on luuletus „Talus“ kellegi poolt jämeda sinise pliiatsiga maha tõmmatud. Tõenäoliselt seetõttu luuletus kunagi trükivalgust ei näinudki. Võimalik, et Tuglas pani Liivi fragmentidest hiljem kokku teksti, mis saigi tuntuks luuletusena „Tali“ või „Talv“.

Seda suuremat elamust pakub arhiivist leitud Liivi omakäeline „Talus“.

 

TALUS

 

Talu õue, vaikne.

Hommik vagune.

Värsket lund on sadand,

Kohev, lahtine.

 

Aias vaikne, puhas,

Lumi raagudel.

Õunapuude read

Armsal puhkusel.

 

Nagu siidi sisse

Öö neid ehitand

Valge riide sisse

Oksad palmitsend.

 

Õunapuu päält hüppab

Praegu tihane

Lennul lume helbed

Talle järele...

 

Need on talveõied,

Õied puhtamad...

Akna ruudul õrnad

Nagu tähed nad.

 

 

Võrdluseks:

 

TALI

 

Talu õue… Vaikne

talvehommiku,

värsket lund on sadand,

kõik veel vagune.

 

Õunapuu pääl aias

hüppab varblane,

tasakesti helbed

talle järele…

 

*

Vaikne talveõhtu.

Eha punab veel,

töö on lõpetatud

lauba-õhtu eel.

 

Hämariku jumi

kaob koomale,

korstnatest suits tõuseb

otse ülesse;

 

tõuseb mustas tombus,

seisab õhu sees,

vaikus ümberringi

kõigis taludes.

 

*

Üks õunapuu akna kohal

kui valge siidi sees,

öö vaikib tema üle

ja tema oksades.

 

Öö viibib tema üle

ja tema oksades,

ta seisab mu akna kohal

kui pehme siidi sees.

 

Tähediamandid,

hõbeäärne kuu,

sinimustjas taevas

ilus… ääretu…

 

 

 

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Teadus pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 161 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, 1 aastaks 75 €
Telli Ajakiri