Kadunud ekspeditsiooni saladus

26. mai 2017, 12:26
Sel 1860. aastal Prantsuse ajakirjanduses ilmunud pildil on kujutatud esemeid, mis leiti Franklini ekspeditsiooni hukkumise piirkonnast.

Ajaloolased on 170 aastat uurinud John Franklini Arktika-ekspeditsiooni saatust. Alles nüüd hakkavad merepõhjast päevalgele tulema selle pusle viimased tükid.

Oma kodusel Inglismaal oli sir John Franklin legend juba eluajal. Ta oli peaaegu kolm aastakümmet uurinud jääkülma ulgumerd, mis laiub Suurbritannia ning Kanada vahel. 1821. aastal sai toona veel noor meremees Franklin kuulsaks oma ekspeditsiooniga Kanadasse Coppermine`i jõe suudme lähistele. Näljahätta sattunud meremehed üritasid nimelt süüa isegi nahksaapaid ning Saapasööja hüüdnimi kleepus ka ekspeditsioonijuhi külge.

Kui Franklin suunas 1845. aasta 19. mail Inglise sadamalinnast Greenhithe’ist merele oma uue ekspeditsiooni kaks laeva HMS Terror ja HMS Erebus, oli olukord saabaste söömisest aga kaugel. Toona juba 59aastane kapten oli pigem ülekaaluline ega meenutanud oma olekult millegi poolest merekaru, kes on raskest tööst ja tormituultest parkunud. Sellest hoolimata usaldas meeskond kangelaslikku maadeavastajat väga ning oli veendunud, et Franklini juhtimisel õnnestub neil leida müütiline Loodeväil, mis usuti asuvat Kanadast põhjas, ühendades Atlandi ja Vaikset ookeane. Selle avastamine muutnuks kaubatee Suurbritanniast Aasiasse oluliselt lühemaks ja kiiremaks. Täna teame, et Loodeväil on tõesti olemas, kuid on raskete jääolude tõttu jäänud praktilises mõttes laevatamatuks.

HMS Erebus ja HMS Terror olid Arktika uurimiseks oma aja kohta suurepärase varustusega. Laevadel oli lisaks purjedele ka aurumasin, mis võimaldas neil liikuda tuulevaikuses. Katel küttis torustiku kaudu isegi meeskonnaruume. Täävi oli tugevdatud rauaga, et see paremini jääd murraks. Laevadele laaditi rikkalik toiduvaru ja isegi 1200 teosest koosnev raamatukogu meeskonna vaimu virgena hoidmiseks.

Sestap on mõistetav, miks kogu Euroopa ootas põnevusega kolme aasta möödumist, mil John Franklin pidanuks koos oma meestega tundmatutelt jäistelt vetelt naasma. Kuid kedagi ei tulnud. Valge mehe silm nägi ekspeditsiooni laevu uuesti alles 170 aastat hiljem.

Kannibalismi jäljed

Franklini ekspeditsiooni saatust hakati uurima kohe, kui sai selgeks selle kadumine. Aastail 1848-1854 kulutas Suurbritannia 760 000 naela – see summa võrdub praegu umbes 102 miljoni euroga - oma kadunud merekangelase ja tema kahe laeva leidmiseks. Mõistatust saadeti lahendama üle 40 ekspeditsiooni, enamik neist lähtus Inglismaalt.

Esimeste lõngaotsteni jõuti aga alles 1854. aastal, kui Põhja-Kanadas Pelly Bay lahe lähedal viibinud maadeavastaja John Rae märkas ühel inuitil kuldset mütsipaela. Rae küsis inuitilt, kust ta selle sai, ning põliselanik seletas, et hankis selle ühest kohast 10 – 12 päevateekonna kaugusel, kus umbes 35 valget meest olid nälga surnud. Maadeavastaja ostis paela ära ning avaldas soovi soetada ka teisi sarnaseid esemeid. Mõne aja pärast kohtas ta veel inuitte, kellel oligi niisuguseid esemeid müüa ning kes teadsid rääkida, et neli talve tagasi olid mõned inuitid kohanud vähemalt 40 valget, kes olid lohistanud lõuna suunas üht jullat. Neid oli juhtinud pikakasvuline turske mees. Valged olid inuittidele käemärkide abil mõista andnud, et jää oli purustanud nende laevad ning et nad olid teel lõuna poole, kus lootsid küttida põtru. Kui inuitid järgmisel kevadel samasse kohta naasid, leidsid nad 30 surnukeha, mõni neist kannibalismi jälgedega. Surnukehad lebasid külmununa telkides ja julla all, mis oli keeratud kummuli meeleheitlikus katses veidikenegi sooja hoida.

Rae`l õnnestus inuittidelt osta hõbeplaadike, mille tagaküljele oli graveeritud: „Sir John Franklin, K.C.H.“

John Rae’ õudustäratava avastuse mõjul rahastas Franklini naine veel üht reidi oma abikaasa otsimiseks. Kui see ekspeditsioon jõudis 1859. aastal Kuningas Williami saarele, leiti sealt eest HMS Terrori ja HMS Erebusi meeskonna luud.

Kõige tähelepanuäratavam oli aga HMS Erebusi kapteni Francis Crozieri allkirjastatud dokument, mis tuli välja saarele kuhjatud kivihunnikust. Paberi koostamise kuupäevaks oli märgitud 25. aprill 1848 ja see kirjeldas, kuidas mõlemad laevad olid maha jäetud pärast seda, kui need 1846. aasta septembris jäässe kinni jäid. Kirjas öeldi, et 105 ellujäänut kavatsesid liikuda lõuna poole. Dokumendi servale oli lisatud: „Franklin suri 11. juunil 1847“.

Loe Franklini ekspeditsiooni hukkumise põhjustest ning meremeeste säilmete ja laevade vrakkide leidmisest lähemalt juunikuu Imelisest Teadusest!

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Teadus pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 161 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, 1 aastaks 75 €
Telli Ajakiri