Jalgratta 200. sünnipäev

30. märts 2017, 14:37
Peadpööritavalt kõrge ämblik ehk kõrgratas paelub entusiaste veel tänapäevalgi. Austraalia linnas Evandale’is korraldatakse alates 1983. aastast lausa kõrgrataste võidusõite.

Kakssada aastat pärast leiutamist on jalgratas asunud vallutama ka vetevälju ning õhuvalda. Lisaks on see sõiduriist hakanud märkamatult kukutama autode nii vääramatuna näivat võimu. 21. sajand tõotab kujuneda rattasajandiks.

Vulkaanilise tuha ja suitsu pilv kattis päikesevalguse. Tänapäeva Indoneesias Sumbawa saarel asuva Tambora vulkaani purse 1815. aasta 10. aprillist 15. juulini oli üks rängemaid dokumenteeritud vulkaanipurskeid. Algselt 4300 meetri kõrguse mäe tipp lendas võimsa plahvatuse saatel minema, jättes mäe kõrguseks vaid 2851 meetrit. Laavavoolude ning plahvatuse põhjustatud nälja ja haiguste tõttu suri ümbruskonnas umbes 100 000 inimest. Ent tolm levis üle kogu planeedi ning tekitas globaalse nn vulkaanilise talve. 1816. aastat tuntakse kui aastat ilma suveta: keskmine temperatuur langes 0,4 – 0,7 Celsiuse kraadi võrra. See tähendas kõledaid ja vihmaseid suveilmu ühes öökülmade ohuga isegi juunikuus. Mitmel pool põhjapoolkeral ikaldus saak, piisaval määral ei õnnestunud koguda ka loomasööta. Kaerapuuduse tõttu tuli hakata hukkama hobuseid.

Sunnitud jalamehepõli pani Badeni suurhertsogiriigi ametniku vabahärra Karl von Drais mõtlema, kas hobuseid ei annaks asendada mingi mehaanilise riistapuuga. Drais oli leiutajavaimuga mees, kelle loomingulisest portfellist leiab klaviatuuriga kirjutusmasina, hakklihamasina ning veel tänapäevalgi mõnel pool raudteel kasutatava dresiini. Ent dresiiniks nimetati ka Draisi nimega kõige rohkem seostuvat leiutist: esimest jalgratast.

Tõsi, tänapäeval peaksime seda sõidukit pigem istmega tõukerattaks. Draisi rattal polnud pedaale ega jõuülekannet: sõitja istus sadulas ning viibutas jalgu, andes seadeldisele sel moel hoogu. Hoolimata näilisest algelisusest oli selle puust rattaga võimalik liikuda kiiremini kui joostes, kulutades samas märksa vähem energiat. „Jooksumasinaks“ ja ka naljatlevalt hobihobuseks hüütud riistapuu pälvis mõneks ajaks üsnagi suure populaarsuse. Peagi publiku huvi hajus, kuid leiutajate hinge oli külvatud seeme, mis ajas peagi uusi võrseid. Sajandi lõpuks oli jalgratas oma tänasel kujul valmis. Järgnes jalgratta esimene kuldajastu 20. sajandi esimestel kümnenditel. Rattad olid toona kallid, kuid kvaliteetsed ja prestiiþsed: iga edasipüüdliku noormehe unistuseks oli omandada ülikond ja jalgratas. Kütuseta kiiresti edasiliikuva sõiduriista eeliseid märkasid kohe ka sõjaväelased, kes saatsid jalgratastel liikuvad väeosad nii Esimesse kui Teise maailmasõtta.

Sõdade järel odava ja rohke nafta toel õitsele löönud autotööstus taandas jalgratta Euroopas tasapisi hobi- ja spordisõidukiks, kuid nn kolmandas maailmas pole ratas oma tähtsust praktilise sõiduvahendina kunagi minetanud.
2008. aastal rekordiliselt kallinenud nafta ühes suurlinnades lakkamatult valitsevate autoummikute ning ränga õhusaastega pani ka läänemaailma rattale taas tõsisema pilguga vaatama. Käibele ilmus väljend „velorutsioon“ – sellega tähistati teadlikku ja ideoloogiliselt motiveeritud loobumist autost, eelistades märksa loodussõbralikumat ja tervislikumat jalgratast. Paljudes suurlinnades hakati senisest suuremat tähelepanu pöörama spetsiaalsete jalgrattateede ja –radade ehitamisele, hakkasid levima lihtsad ja odavad rattarendi võrgustikud.

Taani pealinn Kopenhaagen on üks „velorutsioonilisemaid“ suurlinnu maailmas. Eelmisel aastal ületas liikluses igapäevaselt osalevate jalgrataste arv seal autode hulga. Kopenhaagenlased sõidavad rattatga 68% rohkem kui kakskümmend aastat tagasi ning statistika kohaselt kasutab 56% linlastest oma igapäevasõitudeks just jalgratast. Seda võimaldavad linna rajatud 454 kilomeetrit rattateid ning üldine jalgrattasõbralik liikluskultuur. Jalgrataste infrastruktuuri rajamine pole linnale kuluallikaks, vaid toob tegelikult tulu. Arvutuste kohaselt säästab iga kilomeeter, mis auto asemel sõidetakse jalgrattaga, Kopenhaageni linnakassale 0,8 eurot. Kui lähtuda konservatiivsest eeldusest, et 5,7 miljonit taanlast sõidab iga päev rattaga vaid 1,5 kilomeetrit, võidab Taani maksumaksja 6,8 miljonit eurot päevas.

Pööret jalgrattaliikluse suunas võib märgata mujalgi. Ka näiteks Londonis võib tipptunnil südalinnas kulgevate ratturite arv peagi ületada mootorsõidukite arvu.

Pooleldi juhuse ja hädalahendusena sündinud jalgratas võidab seega üha rohkem südameid. Milleks kulutada aega ja raha autoga ummikus istumisele ja bensiinivingu sissehingamisele, seejärel aga kallis jõusaalis liigsete kilode mahahigistamisele, kui igapäevane mõnekilomeetrine rattasõit tööle ja poodi hoiab nii rahakoti kui vöökoha iseenesest vormis?

Jalgratta 200-aastasest ajaloost ning rattasõidu eelistest loe lähemalt aprillikuu Imelisest Teadusest!

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Teadus pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 161 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 5,49 €, 1 aastaks 64 €
Telli Ajakiri