Maailma väikseimad ajud

23. veebruar 2017, 13:50
Teadlased märkasid ühe katse käigus, et mesilasedki võivad langeda pessimismi küüsi.

Putukate aju suurus on vaid miljondik inimese omast. Sellest hoolimata tunnevad nad näiteks ärevust ning võivad langeda isegi pessimismi küüsi. Putukate aju uurimine tänapäevaste mikroskoopidega näitab, et aju struktuuri poolest ei erinegi putukad nii väga meist. Kas neil on olemas ka teadvus?

Järgmine kord, kui peletad käega eemale oma toidule laskunud äädikakärbse, tea, et ta hakkas sind kartma. Kärbes ei lennanud lihtsalt instinktiivselt minema, vaid ta põgenes paanikas teda haaranud hirmu tõttu.

Just niisugusele järeldusele jõudsid kaks Austraalias Sydneys asuva Macquarie ülikooli teadlast pärast aastatepikkust putukate käitumise uurimist. Teadlased nimelt oletavad, et isegi putukatel eksisteerib mingit sorti teadvus.

Sõna „teadvus“ kasutamist tuleb siin­kohal mõistagi täpsustada. Keegi pole kunagi kahelnudki, et putukad on suutelised välismaailma kohta infot hankima ja töötlema, kuid neid on peetud pigem pisikesteks biorobotiteks, kes ei tunne oma toimetamisi tehes mingeid emotsioone. Teisiti on näiteks koeraga, kes peremeest nähes rõõmustab, toitu haistes keelt limpsab või kurja naabrionu kohates hirmunult kiunatab. Koera puhul võib seega rääkida vähemalt minimaalsest fenomenaalsest teadvusest. Teadvuse kõrgemad astmed – mõttetegevus ja teadlikkus oma teadvuse olemasolust ning võime enda tegevust analüüsida – on inimene reserveerinud peamiselt endale.

Putukate aju on enamasti väiksem kui üks kuupmillimeeter. Austraalia teadlased vaatlesid ajusid tundlike skannerite abil ning analüüsisid ka mitme teise uuringu tulemusi. Nad märkasid, et meie ümber sumisevate ja ronivate putukate pisikestes peades leiavad aset märksa keerulisemad protsessid, kui seni arvatud. Putukad võivad olla suutelised langetama kaalutletud ja isegi kavalaid otsuseid ning neile pole võõrad mitmesugused tunded. Putukad võivad isegi pessimismi langeda.

Teadlased on uurinud putukate käitumist aastakümneid. Juba 1973. aastal sai austerlane Karl von Frisch Nobeli meditsiiniauhinna selle eest, et dekodeeris meemesilaste keerukad tantsusammud, mida nad kasutavad liigikaaslaste juhatamiseks näiteks õietolmu leiukohta.

Uurijad peavad meemesilasi ja prussakaid andekaimateks putukateks, kelle aju koosneb ligikaudu miljonist närvirakust. Seda on neli korda rohkem kui näiteks sipelgatel või äädikakärbestel, kuid siiski kaduvvähe võrreldes inimestega, kelle ajus arvatakse olevat ligi 86 miljardit närvirakku. Nagu inimestelgi, nii moodustab ka mesilasel iga ajunärvirakk teiste närvirakkudega 1000 kuni 10 000 ühendust. See võimaldab putukatel oma ajus moodustada ülikeeruka võrgustiku, mis võib kombineerida tohutu hulga meeleelunditelt pärinevat infot ja seda töödelda. Nii suudab ka putukas langetada otsuseid ja tegutseda mitmesugustes olukordades optimaalselt.

Aastatuhande vahetuse paiku juurutasid teadlased väga väikesed elektroodid, mille saab kinnitada ühele närvirakule ja mõõta täpselt selle vallandatavaid signaale. Selliseid elektroode on kasutatud mesilastel, äädikakärbestel, prussakatel ja rohutirtsudel. Nii on teadlased saanud täpselt uurida, kuidas putukate aju tajuandmeid töötleb.

Putukate hämmastavatest vaimsetest võimetest loe lähemalt märtsikuu Imelisest Teadusest. 

 

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Teadus pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 161 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 5,49 €, 1 aastaks 64 €
Telli Ajakiri