Hoolimatus põhjustas maailma suurima naftakatastroofi

26. jaanuar 2017, 13:23
Sügavalt merepõhjast ammutatud sadu tonne naftat süttis tugeva plahvatuse tagajärjel. Õnnetus määras puurplatvormi hukule.

Meresügavusest purskuv nafta- ja gaasifontään süttib 90 meetri kõrguse leegina põlema. Avamere puurplatvormi Deepwater Horizoni meeskond avastab end otsekui painajalikust unenäost, mis peagi kujuneb ajaloo rängimaks naftareostuseks.

Kui puurplatvormil Deepwater Horizon töötanud Mike Williams kuulis veidi enne kella kümmet õhtul diiselmootorite tekitatavat susinat ja vilinat, aimas ta süda halba. Vanem-elektrotehnik Mike veetis oma tööruumis parajasti öist valvevahetust, mis oli alanud täiesti tavapärasena. Ent nüüd oli unise rahuga lõpp.

 „Piip, piip, piip,“ andis Mike`i ees olev arvuti häiresignaali. Murelikult otsustas mees minna masinaruumi uurima, mis seal lahti on. Ta jõudis kontoritooli lauast eemale lükata ja püsti tõusta, kuid kirjutuslaual seisnud arvutiekraan kildudeks plahvatas. Samal ajal kustus ka valgus. Mike Williams otsis käsikaudu kobades masinaruumi ust.

Niipea, kui ta oli ukselingi oma pihku saanud, raputas kõrvulukustav plahvatus kogu puurplatvormi, rebides raske terasukse hingedelt. Uks lendas Williamsile näkku, paiskas mehe põrandale ning jäi tema peale lebama.

„Nüüd ongi kõik. Siia ma suren, kohe tuleb surm,“ vasardas vigastatuna õhku ahmiva Williamsi peas mõte.

560 miljonit dollarit maksnud naftapuurplatvorm oli kui väike miniühiskond merel. Tegelikult võiski platvormi nimetada merepinnast 115 meetri kogusel asuvaks pisikeseks linnakeseks. Tööst vabal ajal võisid puurplatvormil ametis olnud 126 inimest kinos filme vaadata või lõõgastuda platvormile rajatud keeglisaalis.

Alates 2010. aasta 5. veebruarist tegeles puurplatvormi meeskond Mehhiko lahes asuva Macondo naftaleiukoha tootmiseks ettevalmistava puurimisega. Peamised ülesanded said ühele poole just veidi aega enne õnnetust.

Üliinimliku jõupingutusega rabeles Mike Williams end terasukse alt vabaks. Püsti tõusta ta siiski ei suutnud ning sestap roomas ta põrandal, kui järgmine plahvatus puurplatvormi raputas. See oli eelmisest tugevam ning Williams paisati kümne meetrit tagasi masinaruumi, kus ta põrkas peaga vastu seina. Löögi tagajärjel tekkinud peahaavast lahkav veri valgus silmadesse ning võttis nägemise. Kui mees meeleheitlikult püsti tõusta üritas, tundis ta, et õhk oli kirbest suitsust nii paksuks muutunud, et hingatagi oli raske.

„Pean välja saama. Võib olla ma suren seal, aga ma pean siit välja saama,“ turgatas elektrotehnika peas mõte ja mees asus pimeduses kobades otsima teed teki suunas.

Ujuv puurplatvorm oli konstrueeritud suurtes meresügavustes läbi viidavate puurimiste tarvis. 2001. aastal valminud platvormiga oli küll 2009. aastal puuritud maailma toonases sügavaimas (10 685 meetrit) naftaleiukohas, kuid ekstreemsetes sügavustes töötamise kogemused olid meeskonnal veel kasinad. Naftatööstus oli seni tegutsenud peamiselt madalates vetes, kuid sedamööda, kuidas kergesti ligipääsetavad naftavarud ammendusid, pöörati pilgud avamere ning suurte sügavuste poole. Mehhiko lahes oli Deepwater Horizon 2010. aasta 20. aprilliks jõudnud 1600 meetri sügavusel asuvasse merepõhja puurida 4000 meetri sügavuse augu. Siis aga juhtus katastroof.

Õnnetuse põhjustest loe lähemalt veebruarikuu Imelisest Teadusest.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Teadus pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 161 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, 1 aastaks 75 €
Telli Ajakiri