Homo erectus, maailmavallutaja

IMELINE TEADUS

25. aprill 2012, 15:29

Uue vastuolulise teooria kohaselt kujunes inimese eellane Homo erectus Aasias ja rändas seejärel Aafrikasse, kus hiljem tekkis Homo sapiens. Praeguseks on selge, et Homo erectus hõivas maailma meistrimehe ja kokana ning ehitas laevu ja seilas meredel.

Inimese sugupuu erinevaid liike vaadates torkab üks neist eriti silma. See on Homo erectus, keda võib pidada inimese evolutsiooniloo tiigrihüppeks tulevikku. Erectus oli nüüdisinimese anatoomia ja kultuuri prototüüp – alates Homo erectusest hakkas aju suuremaks muutuma. Seda liiki on ümbritsenud mitmed suured saladused, mis on ilmsiks hakanud tulema alles nüüd, seoses uute kivitööriistade ja skeletiosade leidudega Euroopas ja Aasias. Teadlastele on väga hästi teada, mis teeb Homo erectus’est meie esiisa, kuid neil pole aimugi, kus või millal ta selleks inimlaseks kujunes.


Üldlevinud arvamuse kohaselt kujunes Homo erectus Aafrikas ja rändas seejärel meie sugupuu esimese liigina uutele kontinentidele. Kuid see seisukoht ei sobi enam kokku Gruusias leitud uute ja vanimate Homo erectus’e leidude dateeringutega. Ehk polegi Homo erectus aafriklane, vaid hoopis asiaat või eurooplane? Homo erectus’e jälgi on hakanud välja ilmuma üha ootamatuimas paigus. Näiteks on teadlased leidnud selle inimlase kivitööriistu saartel, kuhu ta võis jõuda vaid merd ületades.
Uued andmed tõstatavad uusi küsimusi. Kui inimlane Homo erectus kujunes väljaspool Aafrikat, pidi Euroopas või Aasias kaks miljonit aastat tagasi elama veelgi vanemaid ja primitiivsemaid eellasi. Kuid selliseid, veelgi varasemate eellaste olemasolu tõendavaid leide pole ja seega pole enamik teadlasi hüpoteesi Homo erectus’est kui asiaadist siiani kuigi tõsiselt võtnud. See suhtumine muutus aga pärast Homo-perekonna inimlase liigi uut leidu Indoneesias Florese saarel. Florese inimese anatoomia näeb välja just selline, et võiks viidata tagasi evolutsioonilukku, võib-olla millelegi veelgi vanemale kui Homo erectus.

Suur hulk liha muutis aju suureks

Vanimad Homo erectus’e leiud on ligikaudu 1,8 miljonit aastat vanad. Tol ajal jagas see liik maakera mitme teise hominiidiga ehk ahvinimeste liikidega, kuid Homo erectus eristus neist selgelt. Ta tõusis esile inimese eellase väiksemate liikide australopiteekuse ja parantropuse seast, kes olid taimtoidulised ja kellel olid hiiglaslikud lõualuud. Homo erectus aga nägi välja nagu meie tänapäeval – pikad jalad, lühikesed käed ja tööriistade valmistamiseks nagu loodud käelabad. Kogu tema anatoomiline pagas oli nii hästi kohastunud, et nüüdisinimene, kes on üle võtnud Homo erectus’e anatoomia parandatud variandi, kasutab liikumiseks tervelt poole vähem energiat kui näiteks sama suured gasellid.
Homo erectus hakkas tule kohal toitu valmistama vähemalt 800 000 aastat tagasi ning söödud liha ja rasv andsid lihastele ja ajule tohutult palju energiat. Ilma tuleta oleks olnud raske ennast puuviljade, pähklite ja liha päevasest normist läbi närida. Meie, nüüdisinimesed, oleme võrreldes temaga varustatud veelgi energiakulukama aju ja viletsamate hammastega, nii et ka tänapäeval oleks päevase energiavajaduse katmine toortoiduga peaaegu võimatu. Selle katmiseks on lisaks toidule vaja ka kokakunsti – viimane on pärand esimeselt kütilt ja kokalt.
Homo erectus’e anatoomia kujunes välja tema asupaigale vastavalt, s.o hõredas puisrohtlas savannis, mis laius Aafrikas pärast suurt kliimamuutust umbes 2,5 miljonit aastat tagasi, mil algas jääaeg. Ka Aasias kujunes uus maastik – avatud stepid. Homo erectus’e levialas oli rikkalikult metsloomi ja tookord polnud ka kontinentide vahel ületamatuid takistusi.

Homo erectus ületas suuri väinu

Arvatavalt suutis Homo erectus ette võtta suuri rännakuid nii Euroopas, Aasias kui Aafrikas. Kuid veel hiljaaegu arvasid teadlased, et meie kauged esiisad ei osanud avamerd sõita. Nüüd seavad uued leiud selle teesi küsimärgi alla. Homo erectus’e sõiduriistade jäänuseid pole teadlased leidnud – vanimad veesõidukid, kiviajast pärit õõnestatud puutüved, on vaid mõned tuhanded aastad vanad. Kuid siiski võis see inimlane omada mitmete kilomeetrite laiuse avamere ületamiseks vajalikku tehnikat, sest nüüd on tema jälgi välja ilmunud isoleeritud saartel.
2008. aastal leidsid vene teadlased kivitööriistu Sokotra saarelt, mis asub täiesti isoleeritult 250 kilomeetri kaugusel Aafrika Sarvest (Somaali poolsaar) ja 400 kilomeetri kaugusel Jeemeni rannikust. Leitud tööriistad sarnanevad meie esiisade kõige primitiivsemate kivikildudega, mis on umbes 2,6 miljonit aastat vanad. Teadlased arvavad, et leidude vanus on 500 000 kuni miljon aastat, kuid neid on raske dateerida, sest kivikillud leiti maapinnalt. Venelasi on ka omajagu kriitiseeritud. Ühest küljest viitab tööriistade kuju sellele, et need pole nii vanad kui väidetakse ja teisest küljest imestavad teised teadlased selle üle, miks leiud on avalikustatud vaid Venemaa vähetuntud ajakirjades.
Kuid kriitika ei kõiguta kummastavat tõsiasja, et tööriistad, mille vaevalt on loonud nüüdisinimene Homo sapiens, on leitud saarelt, millele oli võimatu veesõidukita jõuda. Isegi kui võtta arvesse, et maailmamerede tase oli jääajal kõige madalam, oli saar ikkagi mitme kilomeetri ulatuses piiratud avamerega.
Võib-olla on teadmisega, et meie esiisad oskasid meredel navigeerida, lihtsalt liiga raske leppida. Kuid teised, näiteks Kreeta saarel tehtud leiud viitavad sellele, et seda nad tõesti oskasid. 2008. ja 2009. aastal leidsid kreeka ja ameerika teadlased Kreeta edelarannikult hulga primitiivseid kivitööriistu. Need enam kui 400 tööriista, muu hulgas mõned väga iseloomuliku kahe terava lõikeservaga pihukirved olid Homo erectus’e meelistööriistad. Need leiti kihtidest, mida on võimalik dateerida ja mõned neist on vähemalt 110 000 aastat vanad. Tööriistade kuju spetsiifilised detailid viitavad sellele, et need võivad olla kuni 700 000 aastat vanad ja on alles hiljem geoloogilistesse kihtidesse ladestunud.
Umbes 6 miljonit aastat tagasi oli Vahemeri ära kuivanud, kuid sel ajal polnud Homo erectus’t ega meie arenguliini veel olemas. Kui Vahemeri jälle veega täitus, eraldus Kreeta maismaast. Et kõige karmimal jääajal, mil veetase oli madalaim, saarele jõuda, oli vaja ette võtta 350 kilomeetri pikkune merereis Liibüast või 20-40 kilomeetri pikkune merereis Kreekast ja Türgist.
"Selleks oli vaja mingit laadi laeva, kuid küllap ei leia me kunagi selle säilinud jälgi," ütleb teadlane Karl Wegmann Ühendriikides asuvast Põhja-Carolina osariigi ülikoolist. Ta möönab, et leiud muudavad kehtivaid eelarvamusi. "Meil on ettekujutus, et eelajalooline inimene polnud eriti intelligentne. See leid räägib aga teistsugust juttu, nimelt, et meie esiisad olid piisavalt taiplikud, et ehitada paate, ja piisavalt seiklushimulised, et neid kasutada."
Isegi skelettide leiud annavad tunnistust eelajaloolistest merereisidest. 2003. aastal leidsid teadlased Florese saarelt Indoneesias ühe umbes 12 000 aastat tagasi saarel väljasurnud inimliigi jäänused. Siiani vaieldakse Florese rahva ja selle põlvnevuse üle. Florese inimese anatoomia on nii erinev, et tema määratlemine ligikaudu 50 000 aastat tagasi saarele sisse rännanud nüüdisinimese järglasena pole usutav. Kuid kes nad ka polnud, pidi see eelajalooline inimene saarele jõudmiseks avamere ületama. Mitmed teadlased arvavad, et Florese inimese juured on Homo erectus’e liigis, kes need kuni 900 000 aasta vanused kivitööriistad enda jäljena saarele maha jättis.
Kuid võib-olla on lugu tegelikkuses veelgi uskumatum. Võib-olla ei jõudnud üle mere Florese saarele mitte Homo erectus, vaid mõni veelgi vanem ja primitiivsem liik. Liik, kelle jälgi peame otsima palju kaugematest sugukonna harudest, ajast enne Homo erectus’t.

Homo erectus rändas Aasiast Aafrikasse

Ajaloo võib lisaks Florese saarelt leitud Homo florensis’ele ümber kirjutada ka keegi teine, kuna Homo erectus ise on oma Aafrika juured küsimärgi alla seadnud. Üks tähelepanuväärseimaid Homo erectus’ele sarnase eelajaloolise inimese leid tehti Lõuna-Gruusias Dmanisi lähedal. Leitud skeletiosad, pea- ja lõualuud viitavad sellele, et tegu oli suhteliselt väikese inimesega, kelle leidnud teadlased andsid talle nimeks Homo georgicus. Tema aju oli nüüdisinimese omast umbes poole väiksem, kuid üsna sarnane meie sugupuu kõige madalamas otsas asuvate mõnede australopiteekuse liikide ajuga.
Kõige rohkem huvi pakub teadlastele leidude kõrge vanus, mis jääb 1,78 ja 1,85 miljoni aasta vahele. Selline vanus teeb need leiud Aafrikast pärit teadaolevalt Homo erectus’e kivististest vanimateks. Hetkel teadlaste seas valitseva hüpoteesi kohaselt arenes Homo erectus Aafrikas Homo habilis’e liigist. Kuid Londonis asuva Loodusloomuuseumi (Natural History Museum) antropoloogi Chris Stringeri sõnul seatakse see tees nüüd kahtluse alla: "Valitsevale arvamusele, et esimene väljaränne toimus Aafrikas (Homo erectus’e poolt) esitavad nüüd väljakutse uued tõendid ja vanade leidude uued tõlgendused."
Dmanisi-leiud äratavad ellu teadlaste püstitatud ja hiljem loobutud vana hüpoteesi, et Homo erectus tekkis Aasias. Esimesed inimlase leiud tehti 19. sajandil ja siis hakati ka inimkonna hälli otsima. 19. sajandi lõpu üks enimlevinud teooriaid paigutas selle Aasiasse. Kuid seda seisukohta muudeti pärast kaht Lõuna-Aafrikas tehtud tähtsat leidu. 1921. aastal leiti suhteliselt suure aju, ent lameda laubaga eelajaloolise inimese pealuu. See inimlane nimetati Homo rhodesiensis’eks Paar aastat hiljem leiti Lõuna-Aafrikast ühe Taung lapseks-nimetatud lapse pealuu, mis kuulus Homo erectus’est palju primitiivsemale inimlase vormile Australopethicus africanus’ele. Kuigi kuni 20. sajandi lõpuni leiti Aafrikast hulgaliselt jälgi eelajaloolistest eraldi suure grupi moodustavatest inimlastest, leidus endiselt neid, kes arvasid, et inimkonna häll oli Aasias või isegi Euroopas.
Samal perioodil leiti Homo erectus’e kivistisi isegi nii kaugelt nagu Pekingist Hiinas, pärinesid kõik primitiivseimad inimvormid siiski Aafrikast. Seepärast jõuti aja jooksul teatud üksmeelele, et inimese varast ajalugu tuleb otsida Aafrikast. Tees kõlas, et esimene Homo-perekonna inimene tekkis Aafrikas ja et tema esivanemateks oli mõni australopiteekuse vorm. Homo erectus oli esimene inimliik, mis lahkus Aafrikast ja asus elama arvatavalt näiteks Java saarele ja Hiinasse, ent kadus siis jälle. 1980. aastatel suutsid geneetikud tõestada, et nüüdisinimene Homo sapiens kujunes välja Aafrikas. Vähem kui 100 000 aastat tagasi rändas ta Aasiasse ja Euroopasse ning asustas seejärel terve maailma. Homo erectus oli ja on meie esiisakandidaatide seas suurfavoriit. See inimlase liik eksisteeris pikka aega - üle 1,5 miljoni aasta - ja oli väga laialt levinud. Tal oli mitmeid meie jaoks nüüdisajalgi tähtsaid jooni nagu näiteks tööriistade kasutamine ja söögitegemise kunst. Tema pikad jalad, liikumiseks loodud keha ja suur aju vastab teadlaste ootustele ja eeldustele meie esivanema kohta. Kuid Homo erectus’e Aafrika-päritolu pole enam sugugi nii kindel. Paljudes inimese evolutsiooni kujutavates sugupuudes on Homo erectus’e eellasena näidatud Aafrika inimlase liik Homo habilis. Kuid üha enam teadlasi kahtleb Homo habilis’e paigutuse õigsuses. Võib-olla ta polegi Homo-perekonna, vaid hoopis inimese eellase australopiteekuse liige. Seda arvamust pooldav üks argument tugineb Homo habilis’e anatoomilistele detailidele, mis ei võimalda teda Homo erectus’e eelkäijaks pidada.
Isegi Homo habilis’e meistrimehestaatus on ohus. Üldtunnustatult peetakse seda inimlase liiki meie sugupuu varaseimaks kivitööriistade kasutajaks. Kuid vanimad kivitööriistad on vanemad kui kõige vanemad Homo habilis’e kivistised. Seepärast võtavad mõned teadlased Dmanisi leide ja nende viiteid Homo erectus’e vanemate liikide olemasolule tõsiselt ning taaselustavad vana teooria selle kohta, et inimese häll on Aasias. Võib-olla kujunes Homo erectus Aasias, aga rändas Aafrikasse, kus temast sai teiste kõrval meie endi, inimese perekonna tüvevorm. Dmanisi lähedal tehtud väljakaevamiste juhi, professor David Lordkipanidze sõnul tuleb sellesse hüpoteesi tõsiselt suhtuda. Kui Lordkipanidzel ja tema üha suureneval mõttekaaslaste hulgal on õigus, pidi Aasias primitiivseid eelajaloolisi inimesi elama. Neid pole küll leitud, kuid selles pole ka midagi imelikku. Meie esiisade otsimine on olnud palju intensiivsem Aafrikas kui Aasias, kus leide on olnud vähe ja kus need on olnud hajutatud. Siiski on välja tulnud mõningaid skeletiosi, mida teadlaste vähemus peab australopiteekuse jäänusteks. Ja vihjeid võib anda ka ainulaadse anatoomiaga Florese inimene. Tema käed sobisid hästi puu otsas ronimiseks ja oksalt oksale kiikumiseks. Australopiteekuse jalalabadele sarnaselt olid sel suured ja primitiivsed jalalabad ning polnud näiteks vetruvat kõnnakut.

Liikidevaheline suguline läbikäimine tavaline

Võib-olla lahkus esimene eelajalooline inimene Aafrikast juba 2,5 kuni 2 miljonit aastat tagasi. Ta – või õigemini tema järglased - jõudsid Indoneesiasse ja neist sai Florese inimese tüvivorm. Aasias panid nad aga aluse Homo erectus’ele, kes jõudis Aafrikasse alles hiljem. Seoses väljarändega Aafrikast räägivad teadlased tavaliselt kahest rändest: Homo erectus’e ja meie, nüüdisinimeste omast. Võimalik, et väljarändeid oli vähemalt kolm ja need suundusid Aafrikast välja eri aegadel: australopiteekuse, Aasiast tulnud Homo erectus’e ja nüüdisinimese ränne.
Charles Darwin kirjutas oma inimese põlvnemist käsitlevas raamatus, et inimkonna häll peab olema Aafrikas, kus elavad meiega kõige enam sarnanevad inimahvid. Kuid ta kirjutas ka, et kindlalt seda väita ei saa, kuna maakeral on paljud eelajaloolised liigid alates meie arenguliini algusest ringi rännanud. Paistab, et tal oli mõlema koha pealt õigus, kuid ta ei võinud ette näha neid suuri avastusi, mille eest võime tänada geneetikat.
Viimase paari aasta jooksul on kaasaegsed tehnikad andnud nii vana kui uue DNA analüüsimise tulemusena pildi meie esiisade seksuaalkäitumisest. On selgunud, et meie eellaste hulgas harrastati ulatuslikult vaba sugulist läbikäimist ja liikide vaheliste erinevuste suhtes pigistasid nad silma kinni.
Kaua on vaieldud, kas nüüdisinimene võis kunagi neandertallasega järglasi saada. Geneetilises plaanis nende kahe liigi vahel väga suuri erinevusi pole ja leitud on ka skelette, mis sarnanevad hübriidiga. Paar aastat tagasi õnnestus analüüsida neandertallase genoomi ja võrrelda seda meie omaga. Tuli välja, et Euroopa ja Aasia nüüdisinimese genoomist on umbes 4% pärit neandertallaselt, sealhulgas ka geenid, mis mängivad tähtsat rolli meie immuunsüsteemis.
2011. aastal avalikustasid ameerika teadlased uurimuse, milles tuli ilmsiks, et Saharast lõunapool elavad aafriklased kannavad ühe inimlase tüübi DNA jäänuseid, kes arenes 400 000 aastat oma arenguliini pidi, kuni see 40 000 aastat tagasi ühines ühe teise liigiga, kellega DNAsid vahetas. Teadlased ei tea veel, mis inimtüübiga oli tegu, aga see võis olla Homo erectus või mõni tema väga lähedane sugulane. Kuna Homo erectus on meie evolutsiooniloo keskne liik, on selle genoomi kirjeldamine geneetikavalla prestiižikaim eesmärk. Võimalik, et selleni jõudmine on õige lähedal. 2010. aastal avalikustasid teadlased Siberis tehtud täiesti uue inimese leiu. Kuigi Denisova inimeseks-nimetatud inimlasest leiti vaid üks sõrmeluu ja üks hammas, on sellest piisavalt 41 000 aasta vanuse DNA analüüsimiseks. Pidades silmas neandertallase lugu, hakkasid geneetikud otsima Denisova-inimese jälgi nüüdisinimese genoomis. Denisova inimese DNA-d leitigi nii Paapua Uus-Guinea kui Austraalia algasukatest elanikel.
Võimalik, et Denisovast pärit inimene oli neandertallase sõsarliik ja seega on need kaks liiki teineteise lähedased sugulased ning esindatud inimese sugupuus. Mitmed teadlased on esitlenud ettepanekut, et Denisova-inimene võib olla veelgi vanem jagunemine, mille lähtepunkt oli täiesti Homo erectus’e haru alguses. Kuna välja surnud inimliikide genoomi uuringud on alles lapsekingades, võime Homo erectus’e mineviku kohta veel palju rohkem teada saada.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri