Kadunud ekspeditsiooni otsimine

IMELINE TEADUS

28. juuni 2011, 16:41

Kanada arheoloogid leidsid 2010. aasta suvel HMS Investigatori vraki, mis jäeti 1853. aastal pärast jäässe külmumist Loodeväila maha. Hukkunud laeva meeskond oli otsinud legendaarset kadumajäänud Franklini-ekspeditsiooni. Arheoloogide ekspeditsioon jätkub 2011. aastal.

Osalejad on hoolikalt valitud Kanada Loodus- ja Kultuuripärandi Kaitse Ameti (Parks Canada) ja Lääne-Ontario Ülikooli arheoloogide ja muude ekspertide hulgast ning jää ettearvamatu käitumise tõttu on neil vaid paar nädalat aega oma tööde läbiviimiseks. Põhieesmärk on HMS Investigatori vraki leidmine. See 36 meetri pikkune ja 422 tonni kaaluv Briti laev hüljati 1853. aastal pärast jäävangi sattumist.

Ajaloolised ülestähendused ja kohalike lääneeskimote inuittide suuline pärimus on aidanud arheoloogidel saada üsna realistliku ettekujutuse vraki võimalikust asukohast. Tubli 400 meetri kaugusel kaldast lülitavad nad kajaloodi sisse ja vaid mõni minut hiljem tekib kummipaadis arvutiekraanile juba mingi kujutis: see on pikliku, peaaegu ovaalse kujuga objekt, mis asub vaid kaheksa meetri sügavusel selges jääkülmas vees.Veel üks tiir üle selle koha ning allveearheoloog Ryan Harris ja tema kolleegid Parks Canadast on asjas täiesti kindlad. Nad on leidnud HMS Investigatori vraki juba enne otsingute tegelikku alustamist. See on esimene kord näha laeva pärast seda, kui jää seda muljus ning kusagil 1850ndate aastate keskel uputas. 

Investigator saadeti otsima Franklinit

Põhjust, miks laev lõpetas seal, kust see nüüd leiti, tuleb otsida 1840ndate aastate lõpust, mil John Franklini ja tema kahe laeva, Erebusi ja Terrori otsingud ning jaht Loodeväilale olid muutunud Inglismaa jaoks riikliku tähtsusega küsimuseks. Valitsus, admiraliteet ja Franklini abikaasa leedi Jane Franklin kavandasid veel ühte ekspeditsiooni. Kuid kui kõigil varasematel kordadel oli sõidetud idast läände, siis nüüd püüdis ekspeditsioon läbida väila vastassuunas. See tähendas seilamist lõunasse ümber Kap Hoorni ja seejärel üle Vaikse ookeani põhja poole, sisenemist Beringi väina ja lõpuks suundumist itta.
Kaks laeva seati valmis ja varustati reisi tarvis ning 1850. aasta jaanuaris võtsid Enterprise ja Investigator kursi Lõuna-Atlandile. Esimestel kuudel läks kõik plaanipäraselt, kuid pärast Magalhaesi väina läbimist kaotasid laevad omavahelise side. Investigatori kapten oli leitnant Robert J. McClure, keda tiivustasid auahnus ja kuulsusiha.
Juuli alguses, kui Investigator peatus Honolulus, et võtta pardale värsket vett ja moona, saadi teada, et Enterprise kapten Richard Collinsoni juhtimisel oli lahkunud sadamast vaid üks päev varem. Kindlasõnaliselt oli kokku lepitud kurss kuni Beringi väinani: mõlemad laevad pidid sõitma lääne poolt ümber Aleuudi saarestiku, et seejärel kohtuda Alaskas Lisburne´i neeme juures, polaarjoonest põhja pool.

Auahne otsus sai saatuslikuks

Kuid McClure hülgas kokkuleppe ja alustas enda kavandatud missiooni. Tõenäoliselt lummas teda mõte ülesanne kiiresti ja edukalt lahendada ning nii võttiski ta kursi tundmatutele ja jäärohketele vetele. Septembris jõudis laev Barringi saareni (hiljem ristiti see saar ümber Banksi saareks loodusteadlase Joseph Banksi järgi).
McClure juhtis laeva piki Banksi saart lõunasse, kuni paakjää selle septembri lõpus oma haardesse võttis. Kuu aega hiljem, enne kui päike kolmeks kuuks täielikult peitu puges, tegi McClure koos kuue mehega koerterakenditega retke üle Banksi saare, liikudes kirde suunas. 200 meetri kõrguselt künkalt silmasid nad laevatatavat väina (nimetati hiljem M’Clure´i väinaks), mis jäi neist põhja poole Melville´i saare suunas ning 31. oktoobril 1850 tehti logiraamatusse esimene Loodeväila olemasolu tõendav sissekanne.
Investigator takerdus jäässe kümneks kuuks, kuid 1851. aasta juulis vabanes ta lõpuks jäävangist ning liikus järgmise kahe kuu jooksul, kuni järgmise talve tulekuni, aeglaselt piki Banksi saare läänerannikut põhja poole. Selle asemel, et liikuda koos triiviva paakjääga kirdesse Melville´i saare suunas, püüdis McClure septembris varjuda lahes Banksi saare põhjaküljel ja hoolimata sellest, et laht ristiti Mercy (halastuse) laheks, sai see otsus talle saatuslikuks. Nimelt ei lahkunud Investigator ja mõned meeskonnaliikmed sellest lahest enam kunagi.
McClure ja tema selleks ajaks väljakurnatud meeskond veetsid ligi kaks aastat Mercy lahes ja tegid koerterakenditega mitu retke Melville´i saare suunas, püüdes leida teisi inglise laevu, kellelt abi paluda, ja otsides võimalikke tähiseid ja avariivarude hoidlaid ning ehk isegi teateid Franklinilt ja tema meestelt. Võimalused jahti pidada olid tagasihoidlikud ning kuna meeskonna tervislik seisund küll aeglaselt, kuid järjekindlalt halvenes, hakkas McClure kavandama laevalt evakueerumist. 1853. aasta aprillis andis alla esimene meeskonnaliige. Kuid parajasti siis, kui meeste moraal oli langenud täielikku madalseisu, ilmus nende juurde üks koerterakend. Sellel liikuvad mehed olid pärit brittide teiselt päästeekspeditsioonilaevalt nimega HMS Resolute, mis oli talvitunud Melville´i saare läheduses. See õnnelik sündmus toimus McClure ja tema meeskonna jaoks parimal ajal.
Aprilli keskpaiku viis ta 28 meeskonnaliiget turvaliselt Resolute´i pardale ja pöördus siis oma alusele tagasi, et võtta sealt kaasa viimased ning kõige nõrgemad mehed. 3. juunil lahkusid nad Investigatori pardalt viimast korda, olles enne seda rajanud randa laevalt päästetud vara hoidla koos tähisega ning märgistanud selleks ajaks juba kolme surnud meeskonnaliikme hauad.
Kuid Investigatori meeskonna katsumused ei olnud veel lõppenud. Resolute´i pardal jõudsid nad Bathursti saareni, kus veel kaks meest surid juba enne seda, kui Resolute ja teda saatev laev Intrepid jäässe kinni külmusid.
McClure´il ja tema meestel tuli üle elada veel üks halastamatu talv kuni 40 kraadise pakasega arktilises pimeduses, enne kui nad liikuma pääsesid ja Devoni saare läheduses olnud North Stariga kaasasõidu osas kokkuleppele jõudsid. Alles 1854. aastal võtsid nad lõpuks kursi Inglismaale. Nad jõudsid koju oktoobris, peaaegu viis aastat pärast teeleasumist. Nagu tava oma laeva maha jätnud kapteni puhul ette nägi, tuli ka McClure´il astuda mereväekohtu ette. Kuid ta mõisteti peatselt õigeks ning ta jagas oma meestega ära 10 000 naela auhinnaraha, mis oli välja pandud sellele, kes Loodeväila leiab ja esimesena selle läbib. McClure tõsteti hiljem aadliseisusesse ja ülendati leitnandist kapteniks. Ta ei pöördunud enam kunagi Arktikasse tagasi, kuid tema nimi jääb alatiseks seotuks Loodeväila avastamisega.

Häired magnetväljas näitavad haudade asukohta

Arheoloogidele pakuvad huvi kolm laeval surnud ja Banksi saarele maetud meremeest. Kas neid haudasid on veel üldse võimalik leida? Suvisel ekspeditsioonil otsiti vastust ka sellele küsimusele. Lisaks sooviti kaardistada vrakilt pärinevaid, pinnase alla mattunud esemeid nagu naelad, rautised jms. Seda ülesannet täitis Lääne-Ontario Ülikooli arheoloog Edward Eastaugh. Laeva julladest ja tünnidest jäänud laiali pillutatud söe- ja puiduriismetega uuritava ala suurus oli umbkaudu 120 korda 120 meetrit.
Et uurida seda, mis on peidus pealmise pinnasekihi all, kasutab Eastaugh magnetomeetrit. Aparaat registreerib väikseid inimtegevusest tingitud häireid Maa magnetväljas. Enamiku kivimi- ja pinnasetüüpide magnetväli on küllaltki nõrk ja muutub vastavalt rauasisaldusele. Pealmised kihid on reeglina alumistest magnetilisemad, kuna raud on sageli koondunud ülemistesse kihtidesse. Kui näiteks kaevatakse haud, ajab see kihid segamini ja seda suudab magnetomeeter registreerida. Seetõttu loodab Eastaugh, et haudade piires on magnetism väiksem kui pinnases nende ümber.
Kogu uuritav ala jaotatakse 50 cm laiusteks ribadeks, mis tähistatakse väikeste lipukestega. Eastaugh kõnnib piki tähistatud maaribasid edasi ja tagasi ning magnetomeeter piiksatab iga 12,5 cm järel. Pärast vaevalist tunde kestnud kõmpimist heleda õhtutaeva all laeb ta kõik andmed oma sülearvutisse, kus spetsiaalne programm genereerib kujutisi magnetvälja anomaaliatest uuritaval alal. Eastaughsi treenitud silm avastab kohe kolm paralleelselt paiknevat ovaalset anomaaliat.
“Ma sain kohe aru, et oleme hauad leidnud,” jutustab ta oma kabinetis Lääne-Ontario Ülikoolis, osutades sõrmega kolmele pikseldatud hauakujutisele arvutiekraanil.

Hoidla oli kullakaevandus inuittide jaoks

Järgmiseks sammuks on piltide koordinaatide ja reaalse keskkonna võrdlemine. Ja tõepoolest, kolme haua kontuurid, üks neist paremini välja joonistunud kui teised, on tegelikult nähtavad ka palja silmaga. Kõige silmahakkavam haud on veidi ülejäänud maapinnast kõrgem ja seetõttu arvab Eastaugh, et selles olev laip ei ole täielikult lagunenud. Kahtlemata on selle põhjuseks igikelts.
On veel üks haudade olemasolu kinnitav tegur: kõik kolm anomaaliat asetsevad üksteise suhtes paralleelselt ja on ida-lääne suunalised. Briti mereväemäärustiku kohaselt maeti briti meremehed sellisel moel. Lisaks haudadele leiab Eastaugh ka hauatähise, mis on täpselt selline, nagu seda vanades ülestähendustes on kirjeldatud.
Eastaughs missiooni teiseks ülesandeks on nende esemete registreerimine ja kaardistamine, mis Investigatori meeskond 158 aastat tagasi maha jättis. Külm ja kuiv õhk on ajahamba eest kaitsnud lisaks muule ka jullade ja tünnide puitu, mis alale laiali pillutatuna ikka veel seal lebavad. Kuid peaaegu kogu metall on kadunud. Kuid see ei ole hävinud – pigem vastupidi. Laevalt päästetud asjade hoidla, mille meremehed omal ajal maale rajasid, oli kohalike inuittide jaoks lausa kullakaevandus. Pehme vask ja raudnaelad on Arktikas väärtuslik kaup.
“Hoidlal oli tohutu mõju mitme sugupõlve inuittide elule,” jutustab Eastaugh ja näitab, et puit on sõna otseses mõttes naeltest ja poltidest puhtaks uuristatud.
Eastaughsi jaoks on siiski olulised hauad, eriti aga võimalus, et ühele laipadest tehakse ehk kunagi lahang. Kõik viitab sellele, et laip on hästi säilinud. Kas lahang tehakse, ei ole praegu veel otsustatud. Kuna ühte Franklini ekspeditsiooni liiget on põhjalikult uuritud, aitaks selline võrdlev uurimine teadlastel meremeeste elu 19. sajandil kahtlemata paremini tundma õppida.

Franklinit on otsinud 40 ekspeditsiooni

Franklin on jäänud kadunuks, kuid on leitud mitu tema meestest, kes on maetud erinevatesse kohtadesse selles piirkonnas, kus nad maabusid. Kolm hukkunud ekspeditsiooniliiget maeti väikesele Beechey saarele, mis jääb Devoni saarest lõunasse. 1984. aastal õnnestus professor Owen Beattiel saada luba ühe haua põhjalikumaks uurimiseks.
Pildid John Torringtonsi külmunud laibast ja selle osaline lahang on oluline teabematerjal ajastu kohta, mil avastusreise väheuuritud Antarktikasse peeti ülitähtsaks. Eriti Inglismaal, kus oli nii tublisid kapteneid kui ka merekindlaid laevu ja kõige kaasaegsem tehnoloogia.
Franklini ekspeditsioon on neist kõige tuntum ainult sel põhjusel, et kõik osalejad hukkusid ning mõlemad laevad kadusid jäljetult. 1845. aasta maikuus lahkus Inglismaalt kogenud ja tuntud polaarkapten söör John Franklin oma kahe laevaga – need olid HMS Erebus ja HMS Terror, mis olid oma eelkäijatest paremini varustatud Arktika uurimiseks. Kõige tähtsam uuendus mõlemas laevas oli sügavale laevakeresse paigutatud komplektne aurumootor, mis laevakruvi ringi ajas. Lisaks olid laevade vöörid tugevdatud rauaga, mis aitas jääd murda ning laevade kütmiseks kasutati küttetorustikuga varustatud suuri katlaid.
Kuid vaatamata pealtnäha ülihoolikalt ettevalmistatud ekspeditsioonile, mis pidi kestma kolm aastat, katkes igasugune ühendus sellega juba paari kuu pärast. 1848. aastal kuulutati 129 osalejaga ekspeditsioon ametlikult kadunuks. Victoria ajastu suurim, tänaseni lahendamata müsteerium oli sündinud. Rohkem kui 40 päästeekspeditsiooni, millest valdav enamik kuulus inglastele, saadeti järgnevatel aastatel mõistatusele lahendust otsima. Nende seas ka Investigator. Samal ajal kasvas aga ka huvi esimesena põhjapoolusele jõudmise vastu. Aga kuna arusaadavatel konkurentsist tingitud põhjustel oli otstarbekas sellised plaanid salajas hoida, vastasid kõik ekspeditsioonid küsimusele nende reisi eesmärgi kohta tavaliselt, et nad lähevad Franklinit otsima. Osa neist ei liigutanud näppugi kadunud kapteni otsimiseks vaid püüdis jõuda põhjapoolusele, et oma nime ajalukku kirjutada.

Franklini surma kinnitas ääremärkus

Alles 1854. aastal, seega samal aastal, mil McClure ja tema mehed koduteele asusid, said leedi Franklin ja Inglismaa avalikkus esimesi usaldusväärseid uudiseid Franklini saatuse kohta. Need edastas John Rae, kes oli aastaid tegutsenud Hudson Bay Company maakuulajana. Ta oli kokku saanud rühma inuittidega, kes nelja aasta eest olid kohanud umbes 40 haiget ja nälginud valget meest, kes lohistasid enda järel jullat ja paari kelku. Hiljem leidsid põliselanikud umbes 30 surnud meremeest. Osa neist lebasid telgis, osa julla all ja ülejäänud olid laiali lähiümbruses. Mõnel laibal oli kannibalismi jälgi – seda teavet ei võetud viktoriaanlikul Inglismaal sugugi rõõmuhõisetega vastu. Arvati, et briti meremehed midagi sellist küll ei tee. Rae ostis inuittidelt mitmeid esemeid, sealhulgas astronoomilisi instrumente ja ühe Franklini medali, ja tõi need Inglismaale.
Leedi Franklin ei olnud tulemustega siiski rahul ja andis raha veel ühe uurimisretke läbiviimiseks. Selle au osaliseks sai kapten Francis McClintock, kes leidis kuningas Williami saarelt lisaks mitme meeskonnaliikme kurbadele jäänustele ka ühe dokumendi, mis kandis Terrori kapteni Crozieri allkirja. Dokument oli dateeritud 25. aprillil 1848 ning jutustas sellest, et mõlemad 1846. aasta septembris jäässe külmunud laevad jäeti maha ning 105 ellujäänut hakkasid liikuma lõuna poole. Ääremärkusena oli veel lisatud, et Franklin suri 11. juunil 1847. Franklini laipa ei leitud, kuid otsingud hakkasid vähehaaval vaibuma ja kulus üle 150 aasta, enne kui uued tõsiste kavatsustega ekspeditsioonid Kanada Arktikasse suundusid, et otsida uut teavet selle ajastu kohta.

Isegi paber võib vees vastu pidada

Enne 2010. aasta suvel 70 000 km2 suurusele Banksi saarele tehtud ekspeditsiooni uurisid Parks Canada allveearheoloogid satelliitide ülitäpseid mõõtmistulemusi ja meteoroloogilisi prognoose, et saada ettekujutust jää käitumisest.
Olud tundusid paljutõotavad, sest teeleasumisele eelnenud nädalatel ja päevadel esines lahes vaid vähesel määral hajutatud jääpanku. Kanada jääteenistuse andmetel toimus jää murdumine sel suvel kõnealuses piirkonnas eelnenud aastatest varem. Seetõttu olid ootused ekspeditsiooni suhtes ülikõrged, kui teadlased lennuki ja helikopteri abil lõpuks neli tonni seadmeid ja varustust lahe kaldale olid toimetanud.  Kui laager oli püsti pandud, seati kummipaat töökorda ja alustati seadmete katsetamist, mis päädis HMS Investigatori vraki leidmisega. Kahe päeva pärast, kui Eastaugh tuvastas haudade asukohad, oli ka teine ülesanne täidetud ning ekspeditsiooni sai lugeda edukalt lõpetatuks.
See juhtus just enne tugevat tormi, mis üle laagri ja lahe pühkis. Lausa ime, kuidas ekspeditsioonil esimestel päevadel ilmaga oli vedanud. Ekspeditsiooniliikmed istusid tormi tõttu kolm ööpäeva oma telkides, mille paigalhoidmiseks tuli kasutada päramootorit ja muid raskeid esemeid, mida tuul liigutada ei suutnud.
“Ma tundsin ennast nagu McClure: kas me üldse kunagi siit minema pääseme? ” jutustab allveearheoloog Ryan Harris Parks Canada peakorteris Ottawas.
Harrise arvates on vraki leidmine kõige tähelepanuväärsem sündmus Parks Canada ajaloos ning annab arheoloogidele lootust, et kui Erebusi ja Terrori vrakid ühel päeval leitakse, on needki ehk sama heas seisukorras. Arktika jääkülmal veel on tugev kaitsev toime erinevatele esemetele. Isegi paber ja sellel olev tekst võivad 150 aastat vee all säilida. Loodeväila uurimine ei ole seega kaugeltki lõppenud.
Artikkel kadunud ekspeditsioonist ilmus Imelise Teaduse juuli numbris tervelt kümnel leheküljel.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri