Kas kosmos pommitab Eestit?

14. juuli 2016, 09:51
Eesti väikese territooriumi kohta on siin silmapaistvalt
rohkesti meteoriiditabamuste jälgi – seitse
kraatrit või kraatrite rühma.

Eestis on teada erakordselt palju meteoriidikraatreid. Kas see tähendab, et kosmilised jõud on meie kodumaa nö sihikule võtnud?

Kõigepealt sähvatas põhjataevas ere valgus. 1937. aasta 1. juuni õhtul kell 9.05 polnud veel sugugi pime, kuid Virumaa kohal atmosfääri ülakihtides süttinud meteoor oli sedavõrd hele, et selle valgust märgati isegi Tallinnas ja Tartu kandis. Ühe kirjelduse kohaselt meenutas taevakeha oma valgustugevuse poolest Kuud. Mõnesekundilise lennu järel meteoor kadus, kuid nüüd jäi kuni poole üheteistkümneni õhtul taevasse hõljuma paks suitsupilv, mida valgustasid maapealsete vaatlejate jaoks juba loojunud päikese kiired. Pilvest eraldusid silmapiirini ulatunud mustjad suitsuribad. Meteoori plahvatuse mürinat kuuldi Palamusel, Tamsalu lähedal, Jõhvis, Vaivaras Sinimägedel ja mujalgi.

Tõsiasi, et meteoori tekitatud suitsupilve ulatusid veel valgustama päikese kiired, samuti tulekera kadumise ja mürina kuulmise ajaline vahe erinevates kohtades ning muud vaatlusandmed lubasid Tartu Ülikooli tähetorni noorel astronoomil Aksel Kipperil kindlaks teha meteoori langemise umbkaudse piirkonna. Juba 7. juuni Postimehes teatas ta, et meteoor plahvatas Rakverest umbes 30 kilomeetrit lõuna pool. Tänapäeval arvavad teadlased, et tegu oli enam kui 50 tonni raskuse meteoorkehaga, mis plahvatas umbes 28 km kõrgusel Viru-Roela asulast veidi ida pool.

Kipper ei välistanud, et purunenud meteoori mõni suurem tükk võis jõuda maapinnani ja tekitada kraatri, muutudes seeläbi meteoorist meteoriidiks, kuid hoolimata aktiivsetest otsingutest ning ajalehtedes avaldatud üleskutsetest ei õnnestunud maapinnalt ühtegi jälge leida.

Alles aastakümneid hiljem, 1984. aasta sügisel kutsus koduloo-uurija Heino Ross teadlasi uurima oma kunagises kodukohas Simuna lähedal Orguse külas asuvat süvendit. Peagi selgus, et tegu ei ole karstilohuga, vaid plahvatuse tagajärjega. Ent võib-olla on see lihtsalt mõne sõjaaegse mürsu või pommi lehter? Külaelanike küsitlemisel leiti mitmeid, kes kinnitasid, et auk oli olemas juba enne Teist maailmasõda. Lehtrit ümbritseva valli kõrgem osa paikneb läänes, mis klapib meteoriiditüki oletatava lennusuunaga. Kraatris, vallis ja lähikonnas pole ka ühtegi märki pommikildudest. Nõnda otsustasid geoloogid, et tegu on tõesti 1937. aasta suvel langenud nn Viru boliidi tekitatud kraatriga.

Eesti väikese territooriumi kohta leidub siin silmapaistvalt palju meteoriiditabamuste jälgi. Lisaks kosmilises mõttes verivärskele Simuna kraatrile on teadlaste poolt läbi uuritud ning taevakivi jäljena tunnustatud Kaali kraatrite grupp Saaremaal, Kärdla kraater Hiiumaal, Neugrundi kraater Osmussaare lähedal meres, Ilumetsa kraatrite grupp Põlvamaal ning Tsõõrikmäe kraater Räpina külje all, lisaks veel Tondiraba meteoriidijälg Tallinnas Lasnamäel. Seda on väga palju, arvestades asjaolu, et kogu maailmas on teada vaid umbes 200 meteoriidikraatrit. Näiteks Suurbritanniast on leitud kõigest üksainus kraater Šotimaal, seegi 1,2 miljardit aastat vana ning lõplikult tõestamata.

Millega oleme meteoriiditabamuste rohkuse ära teeninud? Tegelikult pole muretsemiseks põhjust, ütleb Eesti Loodusmuuseumi geoloogia osakonna geoloog-kuraator Sander Olo. Eesti ala ei ole tabanud rohkem meteoriite kui ükskõik millist muud Maa piirkonda, kuid õnnekombel on meil (ning ka teistes Balti riikides ja Skandinaavias) kraatrid tänaseni säilinud. Maa laamtektoonika, mandrite triiv ja ookeanide valitsemine on Maa palgelt kustutanud suurema osa meteoriidiarmidest. Eesti ala aga on viimased 400 – 500 miljonit aastat geoloogiliselt stabiilne olnud ning seetõttu ongi ka vanad kraatrid (nt 535 miljoni aasta vanune Neugrundi kraater) meil veel märgatavad. Väiksemate ja värskemate kraatrite leidmisele on kaasa aidanud ka juba 19. sajandil alanud uurimistöö.

Eesti kraatritele kuuluvad ka mitmed rekordid. Kaalit peetakse Euroopa noorimaks suureks meteoriidikraatriks. Kärdla kraater aga on üks paremini uuritud meteoriidikraatreid maailmas ning ühtlasi ka väikseim teadaolev kraater, millel esineb kraatri südamikus kõrgendik. Simuna kraater on üks väheseid tänapäeval tekkinud kraatritest.

Nii mõnigi Eesti meteoriidikraater võib aga alles oodata avastamist, lausub Olo. Selles vallas võib uudiseid tuua laserskaneerimise seadme LIDAR abil koostatud kõrguskaart, mille detailsel uurimisel võivad maapinnal silma jääda senitundmatud ringikujulised struktuurid. Teadaolevate meteoriidikraatritest saab hea ülevaate aga Eesti Loodusmuuseumi püsinäituselt.

1. Ilumetsa kraatrid

Põrguhaud.

Asukoht: Põlvamaal Veriora vallas

Kuidas leida: Sõita Põlva-Karisilla maanteed mööda Värska poole. Enne Ilumetsa raudteeülesõidukohta ja rongipeatust keerata paremat kätt kruusateele. Peagi paistab tee äärest Põrguhauani viiv laudrada ühes puuskulptuuridega. Sügavhaud on aga tähistamata. Selleni jõuab, kui pöörata kruusateelt Rebasemäe allikani juhatava sildi juurest paremat kätt metsa ja sammuda mõnisada meetrit piki raiesmikuserva.

Kirjeldus: Suurima kraatri Põrguhaua läbimõõt on valli harjalt 80 m, sügavus 12,5 m. Kraatri põhja katab kuni 2,5 m paksune turbakiht. Ümbritseva valli kõrgus ulatub meetrist kuni 4,5 meetrini. Põrguhauda ümbritseb männi- ja kuusemets ning selleni viib korralik laudtee ühes põrgusigidikke kujutavate puuskulptuuridega.

Sügavhaud.

Kujult samasugune, ent harjalt 50 meetri suuruse läbimõõduga ja 4,5 meetri sügavune Sügavhaud asub aga teisel pool Süvahavva sood praegusel raiesmikul ning on tähistamata. Lisaks neile kahele kraatrile paiknevad lähikonnas veel väiksemad raskesti leitavad süvended Kuradihaud, Tondihaud ja Inglihaud, mille meteoriitne päritolu ei ole tõestatud.

Uurimislugu: Rahvasuu seostas kraatreid põrgu ja tontidega: Põrguhaua põhjas olevat jaaniööl ja muulgi ajal nähtud tuld vilkumas, seal kuivatanud kuradid lõkketulel oma kulda. Põlva rajooni looduskaitseinspektor Henn Neemre talletas Huule küla elaniku Rosalie Huule jutustuse: „Siinses ümbruses asunud kunagi kirik. Kord jumalateenistuse ajal astunud kirikusse kolm venda, mis oli vanasti väga rangelt keelatud. Kirik oli koos rahvaga kolinal ja mürinal maa alla vajunud. Hiljem olevat nendesse kohtadesse mets kasvanud, et ümbruskonna rahvas paganateks jääks.” 

Arvi Liiva juhtis 2008. aastal Eesti Looduses avaldatud artiklis tähelepanu asjaolule, et kui Kaali kraatrit peeti muinasajal pühaks ning sellele ohverdati, siis Ilumetsa kraatrite nimed on seotud põrguasukatega. „Kas oli Ilumetsa kraatrite puhul tegu tõesti mingi paganliku rituaalse paigaga, mille kirikutegelased oli ära neednud ning mida rahvas seepärast pelgas?“ küsis Liiva. Rahvaluuleteadlane professor Ülo Valk aga oletas, et rahvas seostas kraatrite ebatavalist kuju omal ajal laialt levinud legendiga Jumala vastu mässu tõstnud langenud inglitest, kes karistuseks maa peale paisati.

Teadlaste huviorbiiti jõudsid kraatrid 1938. aastal geoloogilise kaardistamise käigus, geoloog Artur Luha oletas nende meteoriitset päritolu. Sõja tõttu katkenud uuringud jätkusid 1956. aastal Ago Aaloe juhtimisel ning need lõppesid meteoriiditabamuse tõestamise ning kraatrite kaitse alla võtmisega.

Vanus: 6600 aastat

2. Tsõõrikmäe kraater

Tsõõrikmäe kraater.

Asukoht: Põlvamaal Räpina linna edelaserval.

Kuidas leida: Räpina keskust läbivalt Võõpsu maanteelt keerata Võru maanteele, sealt aga vasakule Apteegi tänavale. Peagi paistab silma meteoriidikraatini viiva metsateeni juhatav silt.

Kirjeldus: Tsõõrikmäe ringstruktuur on vaevumärgatav kõrgendik tiheda tamme-pihlaka-vaarika alusrindega männikus. Ringvalli läbimõõt on 38-40 meetrit, selle hari on lai, enamasti 5 – 10 m ja väljapoole aeglaselt madalduv. Kraater on täitunud turba ja veega.

Uurimislugu: Veega täitunud kraatrit kasutasid ümberkaudsed inimesed aeg-ajalt linaleopaigana, see on muutnud ka kraatri väljanägemist. Ringi ehk sõõri kujulist lohku hüüti Tsõõrikumäeks või Tsõõrumäeks. Praeguse nime Tsõõrikmäe võttis kraatri esimene teaduslik uurija Ago Aaloe kasutusele 1976. aastal. Uuringud jätkusid 1981. aastal Enn Pirruse juhtimisel, muu hulgas puuriti läbi ka turbalasund ning määrati selle põhjal kindlaks kraatri vanus.

Vanus: 9300 – 9500 aastat.

3. Kaali kraatrid

Kaali peakraater.

Asukoht: Saaremaal Pihtla vallas

Kuidas leida: Kuressaarest umbes 20 km Kuivastu pool juhatavad sildid maanteelt Kaali peakraatrini, mille lähedal asuvad ka väiksemad kraatrid ning temaatiline muuseum.

Kirjeldus: Kaali peakraater on põhiplaanilt peaaegu ümmargune, läbimõõt valli harjalt 105-110 m. Kraatri keskmine sügavus valli harjalt kuni järve põhjas oleva mudakihini on 16 m, järvesette maksimaalne paksus on 5,8 m. Kraatri algne sügavus oli seega vähemalt 22 m.

„Kaali peakraater on tüüpiline plahvatuskraater,“ kirjutab Reet Tiirmaa raamatus „Meteoriidid ja meteoriidikraatrid“. „Suure meteoriidikeha põrkumisel vastu kõvu kivimeid toimus võimas plahvatus, ülekuumenenud kosmiline aine pihustus silmapilkselt ja hajus tõusvas tolmusambas. Seetõttu ei säilinud peakraatri piires suuremaid meteoriidikilde. Kõik Kaalist leitud meteoriidikillud on seotud väiksemate kõrvalkraatritega, kus kokkupõrkel maapinnaga toimus meteoriidi mehaaniline killustumine“.

Kõrvalkraatreid on kokku kaheksa. Neist suurima läbimõõt on 39 m ja sügavus 4 m.

Uurimislugu: Hilispronksiajal ja eelrooma rauaaja alguses paiknes Kaali kraatri kaldal kindlustatud asula, mis oli ümbritsetud 2 m laiuse kiviaiaga. Asula on dateeritud ajavahemikku 760-210 eKr. Pärast kindlustatud asula mahajätmist asus Kaalis tõenäoliselt hiis.

Kaali meteoriidi langemise ajal oli Saaremaa juba asustatud ning kirjanik Lennart Meri on oma teoses „Hõbevalge“ otsinud katastroofi võimalikke kajastusi ümberkaudsete rahvaste folklooris ja isegi antiikkirjanduses.

19. sajandil Kaalile tähelepanu pööranud esimesed õpetlased pidasid Kaali kraatrit seal näha olevate laialipaisatud paerahnude tõttu vulkaanikraatriks, seejärel aga maagaasi plahvatuse tagajärjel tekkinud lehtriks. Eesti Vabariigi alguses oletasid teadlased, et tegu on karstilanguse või kivisoolakupli lae kokkuvarisemise saadusega. 1927. aastal Kaalisse soola- ja kipsilademeid otsima saadetud mäeinsener Ivan Reinwald taipas kraatrite geoloogilisest ehitusest, et tegu on meteoriidi löögi jälgedega. Juba 1919. aastal oli sama seisukohaga esinenud ka Tallinna kooliõpetaja Juhan Kalkun-Kaljuvee. Lõplikult tõestas Reinwald meteoriiditeooria 1937. aastal, kui leidis kõrvalkraatritest nr. 2 ja nr. 5 raudmeteoriidi kilde.

Vanus: vaieldav. Kindel on vaid see, et kraatrid tekkimise ajaks oli Kaali piirkond juba maismaana merest tõusnud, sest kraatrites ei ole meresetteid. Kaali järve põhjasetetest leitud taimede õietolm on 3700 aastat vana, kraatri põhjasetetest avastatud puidusöe tükkide dateerimine radiosüsiniku meetodiga andis vanuseks vähemalt 4000 aastat. Oletatava silikaatse plahvatusmaterjali leiud ümberkaudsete soode turbakihis viitavad vanusele 7500 – 7600 aastat, samas kui iriidiumiga rikastunud kiht lähedastes turbasoodes on tekkinud alles aastail 800 – 400 eKr.

4. Kärdla kraater

Kärdla kraater.

Asukoht: Hiiumaal Kärdla kagupiiril

Kuidas leida: kraater ei ole palja silmaga vaadeldav, seda on võimalik tajuda vaid geoloogiliste uuringute teel. Paluküla, Tubala ja Linnumäe kõrgendikud on osad kunagisest ringvallist.

Kirjeldus: Veidi nurgelise, kuid siiski üsna korrapärase kujuga kraatri läbimõõt on ringvalli harjal umbes 4 km. Üle Paluküla-Lõpe kulgev vallitaoline 10-15 m kõrgune seljandik ja väiksemad kühmud märgivad nende all 15 – 150 m sügavusel kulgevat kraatri ringvalli. Kraatrisügaviku kohal asub soine tasandik, mis on kuivendatud põllumaaks.

Uurimislugu: 1968. aastal avastati ühe kaevupuurimise käigus, et ootuste kohaselt 240 m sügavusel asuma pidanud kristalsed aluskorrakivimid tulevad Kärdla lähistel Palukülas vastu juba paarikümne meetri sügavusel. Defitsiitse graniidi kaevandamise lootuses võeti ette põhjalikud uuringud ning nende põhjal hakkas maapõues välja joonistuma kraatrit meenutav struktuur. Selle meteoriitne päritolu tõestati 1980. aastaks. Uurimistöö käigus rajatud 160 puurauku teevad Kärdlast ühe paremini uuritud meteoriidikraatri kogu maailmas.

Vanus: Kraater tekkis Ordoviitsiumi ajastul ligikaudu 455 miljonit aastat tagasi. Praegune Eestimaa asus siis lõunapoolkeral kusagil tänase Uus-Meremaa kandis Baltika nime kandval mandrilaamal madalmeres kuni 50 meetri sügavuses. Meteoriit läbis vee ning merepõhja 200 m paksused settekivimid, plahvatades seejärel 300 m sügavuses umbes 8000 Hirošimale heidetud aatompommi jõuga. Õhku kuni 10 km kõrgusele kerkis tulekera. Kõige suurem rõhk langes kraatripõhja keskosale, mille kivimite tagasilöök tekitas kraatrile iseloomuliku keskkõrgendiku.  

5. Neugrundi kraater

Neugrundbretšad.

Asukoht: Soome lahe suudmes Osmussaarest idas

Kuidas leida: Palja silmaga on vaadeldavad vaid Osmussaarel ning mandril mere ääres leiduvad nn neugrund-bertšad  ehk kivirahnud, mis on meteoriidiplahvatuse jõul moodustunud ümardumata kivitükkidest ja neid liitvast tsemendist. Rahnudele on iseloomulik justkui kokku käkerdatud välimus.

Kirjeldus: Kraatri keskosa moodustab neljakilomeetrise läbimõõduga nn Neugrundi madal, mis kerkib ümbritsevast merepõhjast 40-80 m kõrgemale. Kraatri vallirõngaste läbimõõt on 9 km, lisaks piiritleb kogu objekti 21-kilomeetrise läbimõõduga ringmurrang. Keskse madaliku ja seda ümbritseva ringvalli vahele on jääaja erosiooni käigus moodustunud kuni 70 m sügavune ning 200 – 500 m laiune ringkanjon.

Uurimislugu: Juba 1927. aastal äratasid geoloog Armin Öpiku tähelepanu Osmussaarel leiduvad nn bretšarahnud, mis näisid olevat tekkinud meteoriidiplahvatuse tagajärjel. 1996. aastal tehti Eesti-Rootsi ühisekspeditsiooni käigus seismo-akustilise sondeerimise teel kindlaks kraatri struktuur.

Vanus: umbes 535 miljonit aastat

6. Simuna kraater

Simuna kraater.

Asukoht: Simuna lähedal Lääne-Virumaal

Kuidas leida: Sildid juhatavad Simunast veidi põhja pool asuvasse Orguse külla. Sealsel raiesmikul asuva kraatrini viib rohtunud pinnasetee.

Kirjeldus: Läbimõõt on 8,5 m ja sügavus 1,9 m. Vallis on plahvatusele tüüpiline materjali järjestus: mattunud mullakihi peal lebavad suuremad kivid ja veerised ning valli ülaosa moodustab peen liiv. Kuna kraatrit on kasutatud olmeprahi matmise kohana, ei ole võimalik sellest metalliotsija abil meteoriitset rauda leida.

Uurimislugu: 1937. aastal jälgiti nn Viru boliidi langemist Rakverest lõuna poole, kuid kraater avastati alles 1984. aastal.

Vanus: 79 aastat

7. Tondiraba meteoriidijälg

Asukoht: Tallinnas Lasnamäe linnaosa Tondiraba asumis.

Kuidas leida: Ei ole vaadeldav. Tähesaju tee 8 asuva Bauhausi kaupluse ees muruplatsil on jälje asukoht tähistatud viidaga.

Kirjeldus: Löögijälg on kuni 5 cm sügav ja 20x30 cm suurune, sellest lähtuvad 1,3–2 meetri pikkused radiaalsed lõhed. Meteoriidijälg on praegu kaetud täitepinnasega.

Uurimislugu: 1983. aastal avastati Tondiraba serval paksu turbakihi alt paepinnasest mõnekümnesentimeetrise läbimõõduga meteoriidijälg. Tegu on kunagise meteoriidikraatri kõige alumise kihistusega, kraatri enese on mandrijää minema pühkinud.

Vanus: 25 000 aastat.

 

Allikad: Eesti Loodusmuuseumi püsiekspositsioon; „Meteoriidid ja meteoriidikraatrid“ (Reet Tiirmaa); „Eesti meteoriidikraatrid“ (Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut, Turu Ülikooli geoloogiaosakond)

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri